17. oktoobril 1710 Venemaa peavolinikule Liivi- ja Eestimaal, vabahärra Gerhard Johann von Löwenwoldele antud valitsemise juhendis Liivimaa kubermangu kohta kästi tal taastada postikorraldus endise kombe kohasel. 25. novembril 1710 avaldatud Liivimaa kindralkuberneripatendiga asutati tähtsamate teede äärde postijaamad. Postijaamadesse paigutati 20 kasakate hobust ja neli tragunit. Esialgu paigutati postijaamad teeäärsetesse kõrtsidesse, 1712. aastal kasutati kasakate postijaamadena Jõelähtme, Põdruse, Pada (-oru), Voka ja Vaivara kõrtse. 1714. aastal paiknesid postijaamad sel teel veel Läsna ja Raudna kõrtsides, 1719. aastaks oli Läsna kõrtsis asuv postijaam viidud üle Loobu ja Pada (-oru) Pikaristile. Eestimaa ja Liivimaa postijaamad asutati Tallinna–Pärnu–Riia, Tallinna–Voka–Peterburi ja Riia–Tartu–Peterburi sõjateede äärde[2]. 18. sajandi I poolel korraldas Venemaa keisririigi valitsus postiasjanduse ümber, 1714. aastal avati postiliiklus Peterburi ja Riia vahel Narva ja Tartu kaudu.
Eesti ja Liivimaa postijaamade kõrgemaks järelevalveorganiks oli senat, 1781. aastal asutatud Postidepartemang ja 19. sajandi kolmandast veerandist Posti-Telegraafi Peavalitsus. Kohapeal olid postijaamad allutatud Tallinna ja Riia postkontoritele.
Jõhvis ühines Tallinna–Peterburi postimaantee, Peterburi–Narva–Tartu–Riia postimaanteega. Tallinna–Narva postimaantee haruteeks oli nn Pühajõe tee, mis suundus 139. verstal Tallinnast, Põdruse postijaamast käänas aga vasakule mere äärde ja suundudes sealt läbi Ontika, Toila ja Pühajõe ühines Vokas, Tallinna–Narva magistraaliga. Tallinna–Narva teelt viis harutee ka Rakverre[4].
Peterburi postimaantee 23. verstal hargnes maantee Tallinnast, Jõelähtmest ida pool Tallinna–Narva teelt paremale ja läbi Jägala mõisa piiride, Jäneda, Kurisoo, Orina, Kapu, Piibe ja Selli mõisate kaudu viis Viljandimaa idaossa ja sealt edasi Tartusse.
1780. aastal arutati Eestimaa rüütelkonna konvendil Tallinna–Narva–Peterburi postimaantee osalise muutmise küsimust. Juba Rootsi ajast kulgenud[5] Tallinna–Valkla–Kolga–Toolse–Kudruküla–Narva teel, tee Varja ja Voka postijaama vahel kulges piki kõrget ja ohtlikku pankrannikut ning Toila org oli liiga sügav ja kurnas liialt hobuseid. Aadlikonvent otsustas suunata postimaantee üle PavanduJõhvi kiriku peale.
1789. aastal arutati rüütelkonnas ka Kahala postijaama küsimust, kus algsed hooned olid lagunenud ja tuleohtlikud. Aasta hiljem võttis maapäev vastu krahv Stenbocki ettepaneku viia postijaam Kahala külast välja, Kahala külast umbes ühe versta kaugusele.
1845. aastal olid Tallinna–Narva–Peterburi postitraktil asuvate postijaamade vahelised distantsid järgmised:
Sellisel kujul jäi Tallinna–Narva–Peterburi postimaantee püsima kuni Paldiski–Tallinna–Peterburi raudtee kasutuselevõtmiseni. 1870. aastatest hakati postijaamu sulgema ning postijaamade ülesandeid hakkas täitma raudteejaamad Balti raudteePaldiski–Tallinna–Peterburi raudteel.
↑Bienenstamm: Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk.26–27
↑E. Selli, POSTIJAAMADE VÕRGU KUJUNEMINE JA ARENG EESTIS XVIII JA XIX SAJANDIL. EESTI NSV AJALOO KÜSIMUSI VIII. VIHIK 340, TARTU RIIKLIKU ÜLIKOOLI TOIMETISED TARTU 1974, lk 69–70