Kuigi sibulkuppel seostub tänapäeval suures osas õigeusu kirikuarhitektuuriga, pole see sealgi ainuke võimalik katusevorm. Õigeusu kirikarhitektuuri teised kuplikujud on ukraina barokis esinev pirnjas kuppel ja Kiievi-Vene keskaegsetele kirikutele iseloomulik kiiverjas kuppel.
Hüpoteese selle katusevormi kohta on erinevaid, mõned uurijad peavad seda elementi islamimaadest laenatuks, teised on otsinud nende lähtekohta vanavene puitarhitektuurist, milles nii telkkatus kui ka botška-katus ei võimalda lume kogunemist katusele. Vanavene arhitektuuri uurijad Nikolai Voronin ja Sergei Zagrajevski on kirjalikele ja pildilistele allikatele toetudes paigutanud oma töödes sibulkuplite kasutuse alguse 16. sajandist varasemasse aega, 12.-13. sajandisse.[2]