Sõjaline maskeering ehk kamuflaaž on maskeering, mida militaarüksused kasutavad sõdurite, masinate ja positsioonide varjamiseks. Tähtis on keskkonna jäljendamine, mida on võimalik saavutada tehislikult, kasutades ümbrusele vastavaid värve ja materjale. Maskeerimine on tõhus eelkõige sellepärast, et inimese nägemismeel ei suuda eristada kõiki keskkonna üksikasju.[2] Sõna "kamuflaaž" võeti kasutusele esimese maailmasõja ajal ning see tuleneb prantsuskeelsest sõnast camoufler, mis tähendab 'peitma' või 'maskeerima'.
Mitmed sõjandusest tuntud moondemustrid on 20. sajandi algusest leidnud kasutust nii kunstis kui ka moe- ja rõivaturul. Nii mõnegi tunnustatud kunstniku ja disaineri töödes on seda stiili kasutatud sõjavastase protestisümbolina.
Maskeeringu piirangud
Kuigi võimalusi maskeerumiseks on palju, seab maskeeringu tüübile ja ulatusele piirid praktiline vajadus ning rahaline ja ajaline tasuvus. Kuna suurte üksuste rõivastamisel on oluline eelkõige maksumus, ei ole enamiku vägede kasutuses rohkem kui kaks erisugust riietust – üks lagendike ja teiste avatud maastike, teine džungli või metsa jaoks.[3] Arvestada tuleb sellega, et moondus ei tohi osutuda piiravaks: masinad ja kehakatted peavad tagama oma kaitseomadused ning võimaluse sooritada manöövreid. Vahel on eesmärkidest olenevalt mõttekas hoopis maskeeringust loobuda.[3] Teise maailmasõja ajal otsustasid Ameerika Ühendriikide õhujõud lennukitelt igasuguse maskeeringu eemaldada, et vähendada lennuki massi ja masinale mõjuvat õhutakistust. Nii üritati olla kergesti märgatavad, et vastane rünnakule meelitada. Sama taktikat kasutati ka külma sõja ajal.[4]
Ükski maskeering pole universaalne: igale maastikule sobib isemoodi muster, mille efektiivsus sõltub värvitoonidest ja kontrastist. Mustrite kasutamine tagab parema sulandumise keskkonda kui ühevärviline toon. See kehtib ainult paigal olles, kuna kamuflaaži varjav efekt kaob liikudes. Väikse kontrastiga mustrid sobivad paremini avatud maastikele, kus struktuuride varjud varieeruvad vähe. Suure kontrastiga mustrid sobivad metsamaastikele, kus varjud muutuvad pidevalt.[5] Mida kontrastsem on muster, seda kergemini on see liikumisel märgatav.[6]
Kindlale keskkonnale välja töötatud mustrid on tunduvalt tõhusamad kui mõned universaalsed mustrid. Näiteks teise maailmasõja ajal troopikas peetud lahingutes kandsid nii ameeriklased kui ka britid džungliimitatsiooniga vorme. Peagi avastasid mõlema riigi sõdurid, et liikumisel tagab ühevärviline roheline riietus parema maskeeringu kui mitmevärviline. Sageli peavad üksused ühe päeva jooksul läbima eri maastikke, nagu põlde, kõrgendikke, metsi ja asulaid.[3] Seetõttu on enamik maskeeringuriietest disainitud mitmesuguste keskkondade jaoks. Pärast sõda pöördusid paljud riigid tagasi ühevärviliste vormide kasutamise juurde.[3] Nii on näiteks Iisraelis ja Austrias ühevärviline vorm kasutusel tänapäevani.[7][8] Ka sõjalennukitel kasutatakse mustri asemel ühetoonilist halli värvi.[9]
Välja on proovitud töötada ka täiesti universaalset maskeerimismustrit, mis oleks tulemuslik kõigis keskkondades. Siiani on see olnud tulutu, kuid eranditult võib üheks märkimisväärseimaks pidada ameeriklaste katsetust, mis pärast mõneaastast rakendamist siiski kasutusest eemaldati.[10] 2014. aasta juulist on Ameerika Ühendriikide armees kasutusel Scorpion W2 muster.[11]
Maskeeringu valimisel on oluline tegur aastaaegade vaheldumine. Riikides, kus talved on lumised, tekib vajadus tehnikaseadmeid ja varustust üle värvida. Lisaks tuleb sõduritel kasutusele võtta eraldi valge värvusega riietus.[3]
Digimustri eripära
Laialdaselt on kasutusel digimuster. Selle vormi kangale ei kanta värvitoone suurte laikudena, vaid väikeste kandiliste täppidena, mis välimuselt meenutavad arvutigraafika elemente – piksleid. Digimuster põhineb pseudotoonimise efektil, kus maskeeringu loomiseks kasutatakse eri suurusega pikslitest moodustatud mustreid. Nendest luuakse eri suurusega sulanduvaid välju, millel on ebaühtlased ja suure kontrastiga piirjooned. See jätab eemalt vaadates mulje, et tegu on mingi suvalise ühetoonilise välja või koguga. Pikslite asetust ja mustrite suurust reguleerides aitab see välja selgitada, millise vahemaa peal on muster kõige tõhusam. Paljudel digimustriga vormidel kasutatakse siksakilist jäljendit, mis on loodud selleks, et kauguses värve hajutada. Sõna "digitaalne" viitab mustri koordinaatidele, mis on määratud kindlate numbrikombinatsioonidega.[12][13]
Esimest korda loodi sellised mustrid teise maailmasõja ajal, kui saksaprofessorJohann Georg Otto Schick disainis Saksa üksuse, Waffen-SS-i (saksa keeles Waffen Schutzstaffel ehk relvastatud kaitsegrupp) vormide jaoks mikro- ja makromustritest koosneva struktuuri.[14] 1970. aastatel arendati sama ideed edasi ning töötati välja täpiline kamuflaaž ehk Flecktarn.[15] Pikslitel põhinev kujundite loomine edastas paljude aastatega tänapäevast raalprojekteerimist. Sellist põhimõtet kasutati juba Nõukogude Liidu maskeeringu väljatöötamise eksperimentides 1944. aastal, kui loodi TTsMKK muster.[16]
Ka Ameerika Ühendriikide armee ohvitserTimothy R. O'Neill tegi 1970. aastatel ettepaneku, et ruutudest koosnevad struktuurid toimiksid efektiivselt moondusena.[17] 2000. aastaks kombineeriti O'Neilli idee sakslaste Flecktarniga ning loodi esimesed tänapäevased mustrid, nagu MARPAT ja CADPAT.[18] Päris esimese digikamuflaaži kujundasid Kanada relvajõud.
Eestlastest said esimese digimustervormi – kõrbevormi – 2005. aasta lõpul Iraakirahumissioonile suundunud jalaväerühmaESTPLA-12 sõdurid. Seda tüüpi vormi kasutasid ainult väga vähesed riigid. Vorm koosnes kollakast taustast, mille peal olid tumehallid ja tumepruunid täpid, et jäljendada kiviklibu ja selle varje. Eesti digilaigu väljatöötamiseks võeti eeskujuks Kanada relvajõudude muster. Kõrbevormiks vajalik kangas osteti Leedust ning riided õmmeldi Eestis. Enne uute vormide kasutamist katsetas neid Põhja-Afganistanis tegutsev kuueliikmeline sõjavaatlejategrupp – MOT-1.[19] 2006. aasta teisest poolest võeti digimustriga vormid kasutusele ka Eesti kaitseväes. Selleks töötati välja nelja värviga rohekas rõivastus, mis on mõeldud kasutamiseks nii Eesti kliimas kui ka troopilistes metsades. Enne uut riietust oli Eesti kaitseväe rohelaiguline muster püsinud 1992. aastast muutumatuna.[19]
Roheline (Callista Green) on tavavälivormi põhivärv, millele lisatakse ülejäänud toonid. Kõrbevorm on kolmevärvilise digimustriga, mille värvused on vastavalt Pantone tekstiili värvikaardile (PANTONE FASHION + HOME paberformaat) järgmised:
Masinate ja seadmete heli aitab varjata auditoorne maskeering. Näiteks veealuse rasketehnika kere kummeeritakse, et sonarite laineidneelata.[27]
Meremiinide ja teiste magnetilisterelvade eest märkamatuks jäämiseks kasutatakse alates teisest maailmasõjast laevadel mähiseid, mida magnetvälja loomiseks keerutatakse horisontaalselt ümber terve laevakere. Sellega kaotatakse laevale Maa külgetõmbejõu tekitatud magnetväli.[28][29]
↑Craemer, Guy (2007). "CADPAT or MARPAT Camouflage". Who did it first; Canada or the US?. Hyperstealth. Kättesaadav: 8.05.2015
↑Peterson, D. (2001). Waffen-SS Camouflage Uniforms and Post-war Derivatives. Crowood. p. 64. ISBN 978-1-86126-474-9.
↑Turner, B. "1938 amoeba pattern, green base". Kamouflage.net. Kättesaadav: 08.05.2015
↑Turner, Brad (2004–2010). "1944/45 3-colour deceptive camouflage pattern (TTsMKK)". Kamouflage.net. Kättesaadav: 08.05.2015.* Turner, B. "Bundeswehr Flecktarn, Federal Republic of Germany". Camouflage.net. Kättesaadav: 8.05.2015.
↑Gye, H. (25 June 2012). "How U.S. Army spent $5BILLION on 'failed' pixel camouflage ... because they 'wanted to look cooler than Marines'". Mail (online). Kättesaadav: 8.05.2015
↑Craemer, Guy (2007). "CADPAT or MARPAT Camouflage". Who did it first; Canada or the US?. Hyperstealth. Kättesaadav: 8.05.2015.
↑ 19,019,1[Postimees (12. detsember 2005). Eesti kaitsevägi riietab sõdurid uude moodsasse välivormi. Postimees.ee. http://www.postimees.ee/mobile/?id=1515217& Eesti kaitsevägi riietab sõdurid uude moodsasse välivormi ], Kättesaadav: 20.05.2015
↑ 22,022,1Rao G.A., Mahulikar S.P. (2002). "Integrated review of stealth technology and its role in airpower". Aeronautical Journal 106 (1066): 629–641.
↑Summers, Chris (10 June 2004). "Stealth ships steam ahead". BBC News. Kättesaadav: 8.05.2015.
↑Kopp, C. (November 1989). "Optical Warfare – The New Frontier". Australian Aviation.
↑Shabbir, Usman. "Highlights from IDEAS 2002". ACIG Special Reports. Air Combat Information Group. Kättesaadav: 8.05.2015
↑A US 4287243 A, Nielsen, Willi G., "Mat for multispectral camouflage of objects and permanent constructions", published Sep 1, 1981.
↑Zimmerman, Stan (2000). "Silence Makes Perfect". Submarine Technology for the 21st Century (2nd ed.). Victoria, British Columbia: Trafford Publishing. pp. 103–105. ISBN 978-1-55212-330-0.
↑BBC (21 January 2006). "Degaussing Ships in Falmouth Docks". BBC. Kättesaadav: 8.05.2015.
↑FAS (12 December 1998). "Degaussing". FAS. Kättesaadav: 8.05.2015.