Engelhardt õppis 1876–1877 Darmstadti Polütehnikumis ja 1877–1883 Peterburi Kunstide Akadeemias, mille lõpetas suure hõbemedali ja kunstnik-arhitekti diplomiga.
Alates 1894. aastast töötas Tallinnas, kus ühtlasi õpetas Tallinna Peetri Reaalkoolis joonistamist ja joonestamist. Alates 1898. aastast tegutses arhitektina Tartus. 1909–1910 täitis Tartu ülikooli arhitekti kohuseid.
Varasemal loomeperioodil, 1880–1890. aastatel, projekteeris ta neogooti, neorenessansi ja neobaroki vormides historitsistlikke hooneid (arhitekti onu Alexander von Oettingeni elamu Tartus, Tiigi 15, Pärnu maantee ja Suur-Karja tänava vahelises kvartalis asuva klubi-, hilisema pangahoone), E. v. Stackelbergi elamu aadressil Lai 9 fassaadiümberehituse Tallinnas (1899), samuti Avanduse ja Inju mõisahooned ning 1898–1901 valminud Rapla kiriku).
20. sajandi algusaastatel võttis Engelhardt ühena esimestest Eestis tegutsenud arhitektide seas omaks juugendstiili ja viimasega ajaloostiile sünteesinud heimatkunsti vormikeele. Selle suuna tähtteosteks võib pidada 1900–1902 rajatud Neobaltia konvendihoonet Tartus ja 1905. a. valminud Villa Engelhardti Viljandis. Enamik Tartus asunud hooneid, sh Tiigi tänaval asunud isiklik elamu on hävinud. Ülikoolile projekteeritud hooned (uue raamatukogu projekt 1909–1910, Maarjamõisa kliinikud ja Haavakliinik Toomel) jäid teostamata või teostati teiste arhitektide poolt muudetud kujul. Engelhardti töid avaldas 1907–1910 ka Riia Arhitektide Ühingu aastaraamat Jahrbuch für Bildende Kunst in den Ostseeprovinzen.[1]