Et vältida Punaarmeesse mobiliseerimist, oli ta Suvesõja ajal lühikest aega metsavend. Eesti iseseisvuse taotluse ja Saksa-vaenulikkuse eest saadeti ta Saksa koonduslaagrisse Tallinna Patarei vanglasse, kus ta viibis märtsist 1943 kuni maini 1944. Seejärel sõdis ta Relva-SS-üksuse koosseisus Narva rindel. Sealt õnnestus tal põgeneda, ta siirdus Soome ning astus vabatahtlikuna soomepoiste rügementi.
1944. aasta kevadest sügiseni teenis ta vabatahtlikuna Soome sõjaväes. Aastatel 1944 –1947 õppis Helsingi Ülikooli usuteaduskonnas. 1948. aasta algul saadeti vangina sundkorras tagasi Nõukogude Eestisse.
24. veebruaril1953 arreteeris Nõukogude Liidu julgeolekuteenistus Paul Saare ja ta mõisteti sõjatribunali poolt 25 + 5 + 5 aastaks kinnipidamisele. Ta vabanes Omski vangilaagrist 26. augustil1956.
Paul Saar oli aastatel 1979–1992 KarjalasPetroskoi luterliku koguduse hooldajaõpetaja ning alates 13. juunist 1990 kuni emerituuri jäämiseni Ingeri praostkonna praosti kohusetäitja.
Paul Saar oli Soome Sõjaveteranide Liidu Helsingi piirkonna Eesti Ühenduse juhatuse liige ja vaimuliku toimkonna esimees ning Hageri Hooldekodu hingehoidja.