See artikkel räägib suurtest fagotsüütidest; ökoloogia mõiste kohta vaata artiklit Makrofaag (ökoloogia)
Makrofaagid (lad macrophagus, macrophagocytus, kr makros suur + phagein sööma + kytos rakk) on paljude selgroogseteloomade erinevates kudedes asuvad suured õgirakud.[1]
Makrofaagid pärinevad luuüditüvirakkudest. Veres ringlevaid makrofaage nimetatakse ka valgeteks vererakkudeks. Veres tekivad makrofaagid monotsüütide diferentseerumisel. Makrofaagid on võimelised veresoontest väljuma ja liikuma patogeenide kõrvaldamiseks kudede rakkudevahelisse ruumi.[2]
Makrofaagide ülesanded pole täielikult teada; arvatakse, et nad kõrvaldavad kudedest surnud rakkude jäänuseid, mikroobe ja kasvajarakke ning stimuleerivad immuunsüsteemi rakke patogeene ründama.[3]
Imetajatel leidub makrofaage sünnijärgselt kõikides kudedes. Nii näiteks paiknevad peaajusmikrogliiarakud, mis moodustavad ligi 15% peaaju rakkude populatsioonist.
Erinevate kudede makrofaagid kannavad erinevaid nimetusi.
Eri kudedes paiknevad makrofaagid on võimelised tootma erinevaid patogeene kahjustavaid aineid.[7]
Makrofaagid eritavad rohkem kui 50 bioloogiliselt aktiivset ainet, näiteks valke, lipiide, hapniku metaboliite, ensüüme, ensüümide inhibiitoreid jpt. Munandites paiknev makrofaagide populatsioon eritab ainet, mis stimuleerib Leydigi rakke, et need eritaksid testosterooni.[8]
Arvatakse, et tuberkuloosi mükobakter suudab vältida makrofaagide toksilisi eritisi ja kasutab makrofaage paljunemiskeskustena.
Tulareemia
Francisella tularensis'e põhjustatud tulareemia korral mõjutavad bakterid makrofaagide surma nii, et see võimaldaks bakteritel makrofaagide abil organismis levida.[14]
Roomajatel
Maolistel
Madude makrofaage on vähe uuritud, kuid arvatakse, et morfoloogiliselt sarnanevad nad teiste selgroogsete loomade makrofaagidega. Maksas, põrnas, neerudes ja kroonilistes põletikukolletes on neil (nagu kaladel ja kahepaiksetel) tuvastatud melanomakrofaage.
↑Harvey R. Colten, Yuet M. Ooi Paul J. Edelson, SYNTHESIS AND SECRETION OF COMPLEMENT PROTEINS BY MACROPHAGES, Annals of the New York Academy of Sciences, Volume 332, Subcellular Factors in Immunity pages 482–490, December 1979, avaldatud veebis 16. detsember 2006, DOI: 10.1111/j.1749-6632.1979.tb47142.x, veebiversioon (vaadatud 14.06.2014) (inglise keeles)
↑Jeffrey W. Pollard, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3648866/ Trophic macrophages in development and disease, Nat Rev Immunol. Aprill 2009; 9(4): 259–270, doi: 10.1038/nri2528, PMCID: PMC3648866, veebiversioon (vaadatud 14.06.2014) (inglise keeles)
↑Jun Li, Hui-Chen Hsu, and John D. Mountz, Managing Macrophages in Rheumatoid Arthritis by Reform or Removal, Curr Rheumatol Rep. oktoober 2012; 14(5): 445–454., doi: 10.1007/s11926-012-0272-4, PMCID: PMC3638732, veebiversioon (vaadatud 14.06.2014) (inglise keeles)
Joel A. Swanson, Melissa T. Johnson, Karen Beningo, Penny Post, Mark Mooseker ja Nobukazu Araki, A contractile activity that closes phagosomes in macrophages, Journal of Cell Science 112, 307–316 (1999), veebiversioon (vaadatud 16.06.2013) (inglise keeles)