Maarja kroonimine on ikonograafiline süžee, mis lähtub katoliku kiriku ettekujutusest neitsi Maarja taevassevõtmisest ihu ja hingega ning tema kroonimisest seal.

Ettekujutusega Maarja kroonimisest seostuvad Maarja epiteedid "Kuninganna", "Taeva kuninganna" ja "Inglite kuninganna", mis esinevad alates 12. sajandist Maarjale pühendatud hümnides ja palvetes, samuti jutlustes ja teoloogilises kirjanduses. Maarja kroonimisele pühendatud tähtpäev katoliku kirikus on 22. august^[1][2] või 31. mai ^[3][4]

Süžee muutus tavaliseks varagootikas, see on küllalt sage 14. sajandi alguse Itaalia tahvelmaalidel kõrvalaltarite või Maarja kabeli jaoks. Kroonitud Jumalaema on kujutatud ka Venemaa 18. sajandi õigeusu ikoonidel, mõnikord kroonituna kahe ingli poolt.

Maarja surma, matuste ja kõige järgneva kohta puudub informatsioon evangeeliumides^[5], taevaminek ja kroonimine on ajalises plaanis viimane kirjalikult fikseeritud teave tema elust^[6], mis aga on apokrüüfiline pärimus. Esimesed tekstid Maarja surma (ehk Jumalaema uinumise) kohta ja selle püha tähistamise kohta pärinevad 5.-7. sajandi kirikuisadelt^[5]. 7. sajandisse ulatub pärimus Maarja taevasseminekust ja sellest, kuidas ta heitis apostel Toomale oma vöö; see polnud kiriku poolt kinnitatud dogma 1950. aastani.^[7]

Keskaja teoloogid pidasid piibli viiteks Maarja kroonimisele osi Ülemlaulust ja psalmidest: Ülemlaulu salmis 4:8 ("Tule minuga Liibanonilt, pruut, tule minuga Liibanonilt!"^[8]) samastab allegooriline eksegees kõneleva peigmehe Kristusega, kes kutsub pruuti enda juurde saama osa taevasest õndsusest. Psalmis 45 on värssi "[...] kuninganna seisab su paremal käel Oofiri kullas."^[9] tõlgendatud Maarja osavõtmisena taevariigi valitsemisest. Vanas Testamendis loetakse selle ettekuulutuseks ka kirjakohta Esimeses Kuningate raamatus, kus Saalomon paneb oma ema Batseba istuma aujärje kõrvale oma paremale käele (1 Kn 2:19^[10]).

Ilmutusraamatu kirjeldus naisest, kes on "riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas" (Ilm 12:1–7)^[11] ja kes lohe eest põgenedes sünnitab tulevase valitseja Jumala troonile, on mõjutanud Maarja ikonograafiat, keda kujutatakse eriti Lääne-Euroopa kunstis kuusirbil seismas ja tähepärjaga; need detailid võivad esineda ka Maarjat kui Taeva kuningannat kroonituna kujutavatel pühapiltidel.

Uuemas teoloogias nähakse Maarjat uskliku inimese võrdkujuna ja Maarja kroonimist nähakse taevaliku au osakssaamisena Jumalalt kõigile, kes usuvad.

Stseeni ülesehituse ja kompositsooni järgi saab Maarja kroonimise ikonograafia jagada laias laastus kolmeks:

• Jeesus Kristus kroonib Maarja - varaseim kujutusviis, pärineb kõrgkeskajast, sageli raiddekoorina katedraalide tümpanonidel, samuti Itaalia varagooti ja vararenessansi tahvelmaalis
• Püha Kolmainsus kroonib Maarja - kujutusviis levinud alates hiliskeskajast, ka Põhjamaade renessansis, hiljem barokis
• Inglid kroonivad Maarja - hilisgootikas ja renessansis

Eesti keskaegses kunstis esineb Maarja kroonimise motiiv Niguliste pealtari retaablil, puuskulptuuris stseenina ülemise pühakuterea keskel (alumise rea keskel otse selle all on Anna ise kolmas), kus Maarja istub Kristuse kõrval aujärjel juba kroonituna ja Kristus õnnistab teda^[12]. Ka on puuskulptuuris Maarja kroonimise stseen olnud Kaarma kiriku keskaegsel altaril, millel põlvitavat Maarjat kroonib Kolmainsus kuninglikus rüüs Jumal-Isa, purpurmantlis ja okaskrooniga Kristuse ning väikese inglina kujutatud Püha Vaimu kujul^[13][14].

Michel Sittowilt on pärit kaks selle süžeega maali: "Neitsi Maarja taevassevõtmine" (u 1500–1504; Rahvusgalerii, Washington)^[15], millel inglid kroonivad avaneva taeva taustal kuusirbil seisva palvetava Maarja, ja Isabel I altarilt pärit "Neitsi kroonimine" (u 1496–1504; Louvre), millel Maarja põlvitab Kolmainsuse aujärje ees ja inglid hoiavad tema pea kohal krooni^[16].