Cinnamomum tamala – sellest saadud kaneeli nimetatakse malabari kaneeliks ehk pruuniks kaneeliks.
Tseiloni kaneel on kahvatupruuni värvi ja maheda maitsega, kassia aga tumepruun ning tugeva mõrkjama lõhna ja maitsega. Kassiat müüakse paljudes riikides ka lihtsalt kaneelina.
Tseiloni kaneelipuu koorest (Cinnamomi cortex) tehakse kaneelikange. Korjatakse vihmaperioodil, mil välimine koor kergesti oksa küljest lahti tuleb.[3] Saadud umbes 1 mm paksused kooreliistakud seotakse kimpudesse ning jäetakse 1–2 päevaks mattide alla fermenteeruma. Seejärel eraldatakse koore sise- ja väliskiht ning lastakse puhastatud koorel päikese käes kuivades rulli tõmbuda (või on see juba ise rulli tõmbunud). Kuivamisel omandab kaneel tüüpilise kollakaspruuni värvi. Mitu sellist rulli lükatakse üksteise sisse, nii et nad moodustavad kaneelikangi.
Kaneel on väga aromaatne ja peene, veidi magusa maitsega, kuid samal ajal ka mõrkjas. Parima kvaliteediga on rullikeeratud paberit meenutavad heledad kangid. Mida õhem on koor, seda peenem on kaneeli maitse.
Kaneeli kvaliteeti hinnatakse spetsiaalse mõõtühikuga ekelle. Parima kaneeli hinne on 00000. Mida vähem nulle, seda kehvem kvaliteet.
Kõrge kvaliteediga Sri Lanka kaneelil on väga õhuke sile koor, mis on helekollakaspruuni värvi, lõhnab väga hästi ning maitseb eriti magusalt, soojalt ja aromaatselt. Maitse annab kaneelile kaneeliõli (üks eeterlikke õlisid), mida ta sisaldab 0,5–1%. Selle õli valmistamiseks kaneelikoort tambitakse, leotataksemerevees ning seejärel destilleeritakse kiiresti. Õli on kuldkollane, kaneelilõhnaga ja väga kuuma aromaatse maitsega. Tema põhikomponent (75%) on kaneelaldehüüd, mis annabki kaneelile terava maitse ja lõhna. Seismisel seob ta hapnikku, muutub tumedamaks ning tekivad vaikained.
Kaneel ja kassia
Kaneel on palju väärtuslikum kui kassia, sest viimase lõhn on teravam. Kaneeli võidakse siiski kassiaga asendada või kassia hulka lisada. Tavaliselt on kaneelipulber kassiaga segatud, nii et kaneeli ennast on seal vähe.
Tervet kaneeli- ja kassiakoort (Cinnamoni cassiae cortex) on küllaltki hõlbus eristada, ja ka nende mikroskoopilised omadused on üsna erinevad. Kui peenestatud koort töödelda jooditinktuuriga (tärkliseproov), siis kõrge kvaliteediga puhta kaneeli puhul suurt mõju ei ole, kassiasisalduse korral aga tekib sügavsinine tint, mille värvuse intensiivsus oleneb kassia osakaalust segus.
Ostmine ja säilitamine
Kaneeli müüakse kas kaneelipuukoore pulgakestena (kaneelikangidena) või pulbriks jahvatatuna, mõnikord ka suhkruga segatult. Kaneelipulber on hinnalisem kui -kangid. Mõlemaid tuleb säilitada õhukindlalt suletuna jahedas ja pimedas kohas.
Kaneel on asendamatu õunaroogade maitsestajana, kaneelikoort võib tihti leida ka marinaadidest. Idamaises köögis lisatakse kaneeli ka liha- ja kalaroogadele, pilafile ja karrile.
Samuti kuulub kaneel lahutamatu osana piparkoogi- ja hõõgveinivürtsi koostisse, kaneelita ei saa läbi ka paljud aasia maitsesegud, näiteks garam masala.
Hollandis armastavad lapsed sooja riisi või, suhkru ja kaneeliga.
Kaneeli raviomadusi kiitis juba Hippokrates 2500 aastat tagasi.
Kaneeli igapäevast tarvitamist koos vedelikuga on soovitatud skorbuudivastase vahendina.
On leitud, et pool teelusikatäit kaneeli päevas vähendab diabeetikutel tunduvalt vere glükoosisisaldust. Toime avaldub ka kaneeli leotamisel tees, seda ka mittesuhkurtõbistel. Toimeaineks on MHCP (metüülhüdroksü-halkoon-polümeer), mis toimib insuliini taoliselt, soodustades suhkru omastamist rakkude poolt.
Suhkurtõbe (tüüp 2) põdevate patsientidega tehtud katsetes ilmnes, et nendel, kes võtsid päevas sisse mõne grammi kaneeli, oli vere glükoosisisaldus 20% väiksem kui kontrollrühmal. Osalt koguni haiguse sümptomid kadusid. Kaneeliravi lõpetamisel tulid kaebused kohe tagasi.
On leitud, et kaneeliõli on väga tõhus insektitsiid. Ta sisaldab vähemalt nelja toimeainet (eriti kaneelaldehüüdi), mis juba väga väikestes kogustes tapavad putukaidvastsestaadiumis: kontsentratsioonist 29 ppm piisab, et tappa 24 tunni jooksul pool töödeldud sääsevastsetest. Tavapärast pestitsiidiDEET läheb selleks tarvis kontsentratsioonis üle 50 ppm. Praegu uuritakse, kas kaneeliõli toimib ka repellendina (tõrjevahendina) täiskasvanud sääskede ja moskiitode vastu.
Kaneeliõlist või selle toimeainetest võiks saada keskkonnasõbralik alternatiiv sellistele sünteetilistele pestitsiididele nagu DDT ja DEET, mida paljudes kohtades kasutatakse tänapäevani malaariavastases võitluses.
Tervist kahjustavad omadused
2008. aastal uuris Euroopa Toiduohutusamet (European Food Safety Authority, EFSA) kaneelipulbri võimalikku inimeste tervist kahjustavat toimet selles leiduva fütokemikaalikumariini tõttu. Suurtes kogustes võib kumariin kahjustada vastuvõtlike inimeste maksa ja neere ning CYP2A6-polümorfismiga inimeste ainevahetust. Mõne allika arvates sisaldab 1 kg kassiat 2,1–4,4 grammi kumariini.
EFSA kehtestas maksimaalse soovitusliku päevanormi: 0,1 mg kumariini kehakaalu kilogrammi kohta. Seetõttu kehtestas Euroopa Liit piirangu, mille kohaselt ei tohi toiduained sisaldada kumariini üle normi, milleks on 50 mg tainakilo kohta hooajatoitudes ning 15 mg tainakilo kohta tavalistes küpsetistes. Need piirid on küllalt madalad, et mõjutada Põhja-Euroopas populaarsete kaneelirullide maitset, mis põhjustas vaidluse Taani pagaritööstuste ja Euroopa Toiduohutusameti vahel.[7] Vaidlust kajastas ka Eesti ajakirjandus[8].
Ajalugu
Kaneel on üks vanemaid vürtse ja on tuntud iidsetest aegadest. Seda mainitakse Vana-Hiinas juba umbes aastal 2800 eKr keiser Shennongi vürtside raamatus. Vana-Egiptuses kasutati kaneeli lõhnaainena. Vanaajal oli kaneel nii hinnatud, et teda peeti sobivaks kingituseks valitsejatele.
Kaneeli mainitakse ka Piiblis. 2. Moosese raamatu30. peatüki 23. ja 24. salmis käsib Issand altaririistade võidmise õli valmistada muuhulgas kaneelist ja kassiast: "Ja Sina võta enesele parimaid palsameid; viissada seeklit sula mürri, ja pool osa sellest, kakssada viiskümmend seeklit, healõhnalist kaneeli, ja kakssada viiskümmend seeklit lõhnavat kalmust, ja viissada seeklit kassiat püha seekli järgi, ja kolm toopi oliiviõli..." Õpetussõnades (7:17) räägitakse armuvoodi kohta: "Ma riputasin voodisse mürri, aaloed ja kaneeli."
Alates 1580. aastast oli Tseilon (Sri Lanka) portugallaste ülemvõimu all ning nende käes oli kaneelikaubanduse monopol. Nad nõudsid andamina saarelt 125 tonni kaneeli aastas. Tseiloni kuningas Kandy kutsus appi hollandlased. Nõnda läks kaneelimonopol hollandlaste kätte. 1765. aastal hakati Tseilonil kaneeli esimest korda kultuurtaimena kasvatama. Aastal 1796 vallutasid saare inglased. Kaneelikaubanduse monopol läks nüüd inglastele, kuni hollandlased hakkasid Indoneesiasse kaneeliistandusi rajama. Sest ajast ekspordib Indoneesia umbes 8000 tonni kaneeli aastas.
P. N. Ravindran, K Nirmal-Babu, M Shylaja,Cinnamon and Cassia: The Genus Cinnamomum, 2004, CRC Press, ISBN 415 31755 x, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 25.12.2013) (inglise keeles)