Käsu Hans (ka Hans Kes või Kess; surnud arvatavasti 1715. või 1734. aasta paiku Puhjas) oli eesti luuletaja ja kooliõpetaja. Sündis umbes 1670. aastal.
Herbert Salu, "Surmatrummid ja pajupill" (alapealkiri: "Ülestähendusi Tartust Issanda aastal 1704"; romaan), Lund1954; 2. trükk: Tallinn, LR1993, nr 33–36
Friedebert Tuglas, novell "Käsu Hansu noorus" (kirjutatud 1942). Esmatrükk: Fr. Tuglas, "Neli novelli", LR 1966, nr 1/2. Kordustrükid: Kogutud novellid II, Eesti Raamat, Tallinn 1971 ja Kogutud teosed, 2. köide (Novellid II), Eesti Raamat, Tallinn 1987, lk 228–240
Friedebert Tuglas, "Rahutu rada. Elu- ja kirjandusloolist", Eesti Raamat, Tallinn 1973, lk 109–110 ("Käsu Hansu nooruse" saamisloost) ja lk 157–173 ("Katkeid Käsu Hansu kroonikast" – Käsu Hansu fiktiivseid meenutusi, kirjutatud 1942)
Maie Kalda, "Käsu Hansu pretsedent" – Keel ja Kirjandus 1992, nr 8, lk 472–474
August Annist, "Käsu Hans ja tema "ikulaul" Tartu hävitamisest a. 1704–1708" – Akadeemia1992, nr 12, lk 2484–2501 ja 1993, nr 1, lk 125–149
Käsu Hansu kaebelaul (paralleelselt Aino Valmeti kommenteeritud allikapublikatsioon ja August Annisti rekonstruktsioon) – Akadeemia 1993, nr 1, lk 150–160
Aino Valmet, "Käsu Hansu kaebelaul ja selle keelekasutus" – Akadeemia 1993, nr 1, lk 161–173
Anu Raudsepp, "Käsu Hans" - in: Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Koostaja: Sulev Vahtre. Tallinn: Olion, 1997.
Teater
Mart Kivastiku suveetendus «Käsu Hansu ajalootund» (2009)
Mart Kivastiku suveetendus "Kuninga käsk" (Tartu 2024, lavastaja Tiit Palu)[3]