PROFILPELAJAR.COM

Vürst Grigori Aleksandrovitš Potjomkin (13.vkj/24. september 1739 Smolenski kubermang Venemaa keisririik – 5./16. oktoober 1791) oli Venemaa riigitegelane, sõjaväelane ja Katariina Suure favoriit. Teenis välja kindralfeldmarssali aukraadi.

Noorus

Grigori Potjomkin sündis mitte jõukas aadliperekonnas, tema erupolkovnikust isa suri, kui Grigori oli seitsmeaastane. Teda kasvatas esialgu ema, aga kui pere kolis Moskvasse sugulaste juurde, saadeti poiss erapansioni. 1755. aastal, kui Grigori oli 15-aastane, pandi ta kirja ratsakaardiväkke, aga juba järgmisel aastal astus ta gümnaasiumi, mis tegutses äsja (1755) asutatud Moskva ülikooli juures. Potjomkinit, kes näitas üles erilist võimekust teadustes, eriti teoloogias, kirjanduses ja ajaloos, esitleti 1757. aastal koos teiste tublimate üliõpilastega keisrinna Jelizaveta Petrovnale, kuid 1760. aastal eksmatrikuleeriti ta loengutest puudumise tõttu ülikoolist. Pärast ülikoolist välja heitmist asus ta teenistusse ratsakaardiväepolku, kus ta alustas sõjaväelase karjääri vahtmeistrina ning keiser Peeter III onu, Holsteini printsi Georgi adjutandina.

Osalus poliitikas

Potjomkin osales 1762. aasta riigipöördes, mis tõi võimule Katariina II.

Mõningatel andmetel sõlmisid Katariina II ja Potjomkin 1774. aastal salaja abielu ja Potjomkin oli Katariina noorima lapse Jelizaveta Tjomkina isa.

1776. aastal nimetati ta Novorossiiski, Azovi ja Astrahani provintside kindralkuberneriks ja Musta mere põhjaosa (Novorossia) areng ja taaselustamine seostub ennekõike tema nimega. Pärast Venemaa keisririigi võitu Osmanite riigi üle 1768–1774 aasta sõjas kuulutati Krimmi khaaniriik Osmanite riigist sõltumatuks ja liideti 1783. aastal Venemaa keisririigiga. Vene-Türgi sõja (1768–1774) lõpetanud Küçük Kaynarci rahu sõlmiti 1774. aastal ja Lõuna-Ukraina, sealhulgas Bugi, Dnepri ja Doni suue, läksid Venemaale

Dnepri suudmes asutas G. Potjomkin Hersoni linna koos laevatehasega ning juhendas Jekaterinoslavi linna ehitust. 1783. aastal, pärast Krimmi annekteerimist Venemaale (Grigori Aleksandrovitši eriline teene oli, et uus territoriaalne liitmine osutus veretuks), pälvis ta Tauria vürsti tiitli. Potjomkin oli Krimmi kindralkuberner, sõjakolleegiumi president ja ta vastutas Musta mere laevastiku ehituse eest.

Potjomkin oli Vene armee ülemjuhataja Vene-Türgi sõjas 1787–1792, vürst Grigori Potjomkini juhtimisel alustati Bugi ja Dnestri suudmete vahel asuva Otšakovi kindluse piiramist nii merelt kui ka maalt ja 6. detsembril 1788 toimunud tormijooksuga Otšakovi müüridele vallutasid Venemaa väed kindluse. Iaşi rahulepinguga tunnistasid Osmanid eelmise Vene-Türgi sõja lõpetanud Küçuk Kaynarca rahulepingut ja Krimmi ühendamist Venemaaga.

Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõda (1787–1792)

G. Potjomkin asutas Nikolajevi linna Otšakovi lähedal, 1784. aastal asutati Katariina II ukaasiga Sevastopoli linn. Katariina II käsul asutati 2. septembril 1794 Venemaa sõjasadamana Odessa. 1787. aastal toimus keisrinna Katariina kuulus retk lõunasse, mis kujunes Potjomkini võidukäiguks ja tema valitsetava piirkonna arengu edulooks. Novorossiiski kubernerina arendas vürst Potjomkin energilist tegevust Vene krooni jaoks uute maade korrastamisel, uutele maadele asunud kolonistidele-asunikele lubati maad ja vabadust.

Grigori Potjomkin aga suri pisut enne 1787–1792 aastate Vene-Türgi sõja lõppu tänapäeva Moldova terrotooriumil.^[1]

1781–1786 aastatel rajati Potjomkini juhendamisel Hersonisse Katariina II Vene ortodoksikiriku katedraal, kuhu Potjomkin pärast surma 1791. aastal maeti.

2022. aasta 26. oktoobril teatas Hersoni oblasti Venemaa okupatsioonivalitsuse juht Vladimir Saldo, et Potjomkini säilmed linna katedraalist ja tema kuju viidi Hersonist ära Venemaale.^[2] 2022. aasta detsembris lasi Odessa linnavolikogu eemaldada Odessa linna asutajate monumendi, millel kujutati Katariina II ja Potjomkinit.