Ta on töötanud Pimedate Ööde Filmifestivali noorte- ja lastefilmide alafestivali Just Film juhina[viide?] ning režissööri, operaatori ja toimetajana[viide?]. Alates 2004. aastast on ta vabakutseline operaator dokumentaalfilmides, mängufilmides, reklaamides, televisioonis ja olnud ka Steadicami operaator (sh. täispikad mängufilmid "Georg" ja "Malev", lühifilm "Aknad").
Elen juhtis alates 2013. aastast Tallinna Ülikooli filmiosakonda kuni osakonna sulgemiseni ülikooli struktuurireformi käigus.[viide?]
Mitmete režissööridega on Elen operaatorina töötanud korduvalt, näiteks teinud kaks täispikka mängufilmi Ain Mäeotsaga, täispika mängufilmi ja mitu telesarja Elo Selirannaga ning teda seob ka pikk koostöö saami režissööri Paul-Anders Simmaga, kellega koostöös valmisid Koola poolsaarel filmitud "Poron surma" (2012), "Olga" (2013) ja "My Dear Mother" (2020).[2]
2013. Quo vadis, filmioperaator? Teater. Muusika. Kino[4]
2015. Vana maja lammutamine uue eskiisita. Autoriõiguse seaduse muudatus ja filmikunst. Lk 6−7
2016. Exploring the Ways Cinematography Affects Viewers’ Perceived Empathy towards Onscreen Characters. Baltic Screen Media Review. Lk 89−105
2017. Isegi lehtlalinnud teevad seda: inimtaju mehhanismide kasutamisest filmide operaatoritöös ja selle võimalikust mõjust vaatajatele. Teater. Muusika. Kino
2017. Judith Westoni „Biit”. Esimene eestikeelne käsitlus filminäitlemise teooriast ja praktikast. Teater. Muusika. Kino. Lk 90−94
2018. Kuidas õpetada üllatama? Müürileht
2019. Alan Voodla, Elen Lotman, Andero Uusberg. What’s the value of a star? Actor familiarity and likeability effects on emotional mimicry of cinematic displays. Baltic Screen Media Review. Lk 4−16
2019. Neile, kes jäävad kaamera taha. Teater. Muusika. Kino
2020. Alan Voodla, Elen Lotman, Martin Kolnes, Richard Naar, Andero Uusberg. Cinematographic High-Contrast Lighting Can Facilitate Empathetic Affective Mimicry. Projections: the Journal for Movies & Mind, 14 (1), 1−17.10.3167/proj.2020.140102
2021 Ameerika filmiakadeemia Nicholli filmistsenaariumite konkursil jõudis Elen Lotmani kirjutatud mängufilmi "Konteiner" stsenaarium veerandfinalistide hulka 8191 filmistsenaariumi hulgast üle maailma.
Festivaliauhinnad
2012 – parim operaator (film "Deemonid" PÖFFil)
2020 – parim film ("Rakas äitin" ("My Dear Mother") Pärnu rahvusvahelisel dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalil).[7] Lisaks nomineeriti film Torontos ReelHearti filmifestivalil parima operaatoritöö kategoorias ja võitis 2020. aastal parima täispika dokumentaalfilmi auhinna.[3]
2021 – Tema mängufilmi stsenaarium "Container" pääses Ameerika Filmiakadeemia Nicholli stsenaristikonkursil veerandfinaali.[3]
Elulugu
Kui Elen sündis, olid tema vanemad Kaja ja Aleksei Lotman veel üliõpilased. Nad elasid koos Tartus Burdenko (praegusel Veski) tänaval. Eleni vanemad olid bioloogid ja looduskaitsjad, kes kolisid koos nooremate laste Eno-Martini ja Aliinegaüheksakümnendate alguses Matsalu rahvusparki. Elen jäi vanema õe SilviagaTartusse, kus ta jätkas Miina Härma Gümnaasiumis käimist ja otsustas, et temast saab filmitegija. Kuid loodusega tugevalt seotud vanemad andsid Elenile kaasa tõenduspõhise maailmavaate.
Vanavanemate mõju Elenile
Eleni vanaema on kirjandusteadlane Zara Mints ja vanaisa on semiootik Juri Lotman, keda Elen on kakskeelses peres elades nimetanud "deeduks" s.o eestindatud deduška – vene keeles vanaisa.
Elen on kasvanud koos oma vanavanematega, kes ümbritsesid end kirjanduse ja luulega. Oma huvi kunsti vastu ta on tõendanud ka lapsepõlves kunstikoolis käimisega. Elen kirjeldab vanavanemate korterit järgmiselt :"Peter Brueghel vanema maal "Hollandi vanasõnad" elutoa seinal; hiigelpaks maailma nukkude ajaloo läikivpaberil raamat, mida võis vaadata ainult siis, kui käed olid pestud; õhtul kas kõrvaltoas elavalt vaidlevate tudengite ja õppejõudude jutu või vanaisa peast loetud Puškini luuletuste saatel magama jäämine, prantsuskeelsed maletunnid Larissa Volperti juures laupäeviti. Need asjad on mind kindlasti oluliselt mõjutanud."[8]
Akadeemikute perekonnas oli Elen ümbritsetud raamaturiiulite ja tudengimeluga, kuid tol ajal ta veel ei kujutanud ette, et temast saab filmitegija. Elen mainis "RaadioÖöülikool" saates, et tõlkides "Dialoogi ekraaniga" ning samal ajal enda doktoritööd kirjutades leidis ta end järsku pidevast "dialoogist deeduga" ning oskas seostada oma töövaliku vanaisa filmisemiootika-alase tööga.[9]
Haridusest
Peale gümnaasiumi lõpetamist 2000. aastal hakkas ta õppima Rein Marani operaatorite kursusel. Kursuse kuraator lootis, et Elen ja tema kursusekaaslased saavad loodusfilmitegijateks. Õppimise käigus avaldasid talle suurt mõju mitte ainult Maran, vaid ka Jüri Sillart ja Mait Mäekivi.
21. sajandi alguses olid filmikooli jaoks vaesed ajad. Neil praktiliselt puudus tehnika. Eleni mälestustes oli õpilastel vaid: "Kaks tuba Laial tänaval, Tallinnfilmi ajast pärit vanad amortiseerunud filmikaamerad, mõni üksik mini-DV-kaamera …"[8]. Kuid Rein Maran püüdis olukorda leevendada selliste ainetega nagu filosoofia, semiootika ja kunstiajalugu ning anda ülesandeid, mis suunaksid õigetele asjadele mõtlema.
Õppimise käigus selgus, et Eleni kutsumus on operaatoritöö. Ta räägib endast: "Ma pole kunagi operaatorina olnud selline visuaalselt intuitiivne inimene ... rohkem verbaalne ja analüütiline inimene"[8]. Selleks, et saada aru filmi pildikeelest, süvenes ta tajupsühholoogiasse ja neuroteadustesse. Teadus ja kunst täiendavad teineteist Eleni loengutes ja teevad saladusliku filmikunsti arusaadavamaks ka tema õpilastele.
↑ 3,03,13,23,33,4"Elen Lotman". European Universities Alliances for film and media arts. Originaali arhiivikoopia seisuga 21.09.2022. Vaadatud 20.09.2022.