PROFILPELAJAR.COM

Anaximenes (umbes 585 eKr^[viide?] – umbes 528 eKr) oli vanakreeka filosoof Mileetosest, kolmas filosoof Mileetose koolkonnast. Theophrastose väitel oli ta Anaximandrose kaaslane ja võib-olla õpilane.^[1].

Anaximenes väitis, et kõigi asjade algaineks on õhk^[1] või udu. Veel väitis ta, et vesi on tihenenud õhk, muld tihenenud vesi ning tuli hõrenenud õhk. Anaximenese ratsionaalsel maailmakäsitlusel on ilmne mütoloogiline taust – õhk on kõikehõlmav, elustav ja säilitav.

Õhk

Anaximenes pidas õhku algseks aineks. Ta pidas silmas kõikjal leiduvat neutraalset ainet, mis saab füüsikalistes protsessides osaleda. Loodusjõud mõjutavad õhku, muutes teda teisteks aineteks, millest koosneb maailm.^[1]

Varajases kirjanduses seostatakse õhku hingega või hinhusega. Anaximenes oli võib-olla arvamusel, et õhk suudab juhtida omaenda arengut, nii nagu hing juhib keha (DK13B2). Ta omistas õhule jumalikke omadusi.

Muutumine

Anaximenes seletas muutumist nii: "[Õhk] erineb olemuselt vastavalt oma hõredusele või tihedusele. Kui ta on hõrenenud, saab ta tuleks, kui ta on tihenenud, saab ta tuuleks, siis pilveks, kui ta on veel rohkem tihenenud, saab ta veeks, siis maaks, siis kividest. Kõik muu tuleb nendest."^[2]

Mateeria saab selle rea läbi käia mõlematpidi.^[1]

Anaximenes kasutab tõendusena niisugust katset: kui puhuda käe peale lõdva suuga, siis õhk on kuum, kui pingul huultega, siis külm^[3].

Anaximenes on esimene teadaolev mõtleja, kes esitas muutumise teooria ja kinnitas seda vaatlusega. Anaximandros oli rääkinud apeironi muutustest, mis tekitavad erinevad ained, kuid ei maininud muutumise põhjust ega viisi.^[1]

Anaximenes rääkis ka viltimisest: kokkusurutud villast saab vilt. See on näide uute omaduste tekkimisest tihenemise tagajärjel.^[1]

Enamik kommentaatoreid tõlgendab Anaximemese muutumisteooriat Aristotelese eeskujul nii, et see eeldab materiaalset monismi: on ainult üks substants, millest kõik olemasolevad asjad koosnevad. Ained on alati ja kõikjal olemasoleva reaalse substantsi modifikatsioonid. See tõlgendus lähtub Aristotelese filosoofiast, aga võib-olla Anaximenes pidas silmas, et ained lihtsalt muutuvad kindlas järjekorras üksteiseks.^[1]

Maailma päritolu, astronoomia ja meteoroloogia

Anaximenese järgi tekkis maa õhust viltimise tagajärjel. Algul oli see lame ketas. Maa aurudest tekkisid tulised kehad, millest said taevakehad. Maa hõljub õhkpadjal. Päike ja kuu, võib-olla ka teised taevakehad, hõljuvad õhuvooludel. Ühe seletuse järgi on taevas nagu viltmüts, mis pöörleb ümber pea. Tähed võivad olla selle külge kinnitatud nagu naelad. Teise seletuse järgi on tähed nagu tulised lehed, mis hõljuvad õhu peal^[4]. Päike ei käi Maa alt läbi, vaid ümber Maa, ja öösel peidavad seda Maa kõrgemad osad.^[1]

Rajades oma kosmoloogia muutumise teooriale, tegi ta selle vähemalt põhimõtteliselt kontrollitavaks.^[1]

Välk ja kõu tekivad Anaximenese järgi siis, kui tuul murrab pilvedest välja. Vikerkaar tekib pilvedele langevatest päikesekiirtest. Maavärisemist põhjustab maa pragunemine, kui maa kuivab pärast vihma. Rahe on külmunud vihmavesi.^[1]

Mõju

Teooriat, mille järgi mateeria hõrenedes ja tihenedes järk-järgult muutub, arendas edasi Herakleitos^[5] ja kritiseeris Parmenides ^[6].^[1]

Ainete tekkimise üldise teooria võtab üle Anaxagoras^[7], kellel oli küll hoopis teistsugune mateeria teooria.^[1]

Melissose^[8] ja Platoni^[9] meelest annab Anaximenes muutumisele tervemõistusliku seletuse.^[1]

Diogenes Apolloniast võttis õhu ühemõtteliselt oma monistliku teooria aluseks. Hipokraatilises traktaadis "Hingustest" on õhk haiguste teooria keskne mõiste.^[1]

Vaata ka

Filosoofia

Viited

↑ ^1,00 ^1,01 ^1,02 ^1,03 ^1,04 ^1,05 ^1,06 ^1,07 ^1,08 ^1,09 ^1,10 ^1,11 ^1,12 ^1,13 Daniel W. Graham. Anaximenes (d. 528 B.C.E.), Interneti filosoofiaentsüklopeedia
↑ DK13A5.
↑ DK13B1.
↑ DK13A14.
↑ DK22B31
↑ DK28B8.23–24, 47–48
↑ DK59B16
↑ DK30B8.3
↑ Timaios 49b–c

Kirjandus

Hermann Diels, ptk 13.
Zeller-Nestle. I, 315jj.
Gomperz. I, 62jj.
Burnet. 76jj.
W. K. C. Guthrie. A History of Greek Philosophy, kd 1. Cambridge: Cambridge U. Pr. 1962, lk 115–140.
Peter J. Bicknell. Anaximenes' πινον simile. – Apeiron, 1966, 1 (1), lk 17–18.
R. Laurenti. Introduzione a Talete Anassimandro Anassimene, Roma-Bari 1971, 2. trükk 1986, lk 169–207
J. Klowski. Ist der Aër des Anaximenes als eine Substanz konzipiert? – Hermes, C, 1972, lk l31–142.
Peter J. Bicknell. Anaximenes and the Gegenschein. – Apeiron, 1975, 9 (1).
C. Joachim Classen. Anaximander and Anaximenes: The Earliest Greek Theories of Change? – Phronesis, 1977, 22, lk 89–102.
Jonathan Barnes. The Presocratic Philosophers, London: Routledge & Kegan Paul, 1982, ptk 3.
Peter J. Bicknell. Anaximenes' Astronomy. – Acta Classica, 1969 12, lk 53–85. Veebis
G. S. Kirk, J. E. Raven, M. Schofield. The Presocratic Philosophers, 2. trükk, Cambridge: Cambridge UP 1983, kd 4.
Georg Wöhrle. Anaximenes aus Milet, Stuttgart: Franz Steiner Verlag 1993.
Daniel W. Graham. A New Look at Anaximenes. – History of Philosophy Quarterly, 2003, kd 20(1), lk 1—20.
Daniel W. Graham. Explaining the Cosmos: the Ionian Tradition of Scientific Philosophy, Princeton, NJ: Princeton University Press 2006.
S. A. White. Milesian Measures: Time, Space, and Matter. – P. Curd, Daniel Graham (toim). Oxford Handbook to Presocratic Philosophy, Oxford: Oxford University Press 2008, lk 89—133.