Elango oli eesti pedagoogikateooria arendaja, uurinud pedagoogilist psühholoogiat, hiljem ka eesti kooli ja pedagoogika ajalugu. Pedagoogina propageeris ja rakendas aktiivsuspedagoogikat.
Elango astus vabatahtliku koolipoisina 1919. aasta alguses Eesti sõjaväkke ning osales ka Vabadussõja lahingutegevuses, mis jäi siiski vaid nädalapikkuseks. Selle aja jooksul langes aga kaheksa tema klassikaaslast. 1919. aasta 1. detsembril osales ta 17-aastaselt emakeelse Tartu ülikooli avaaktusel, kutse andis talle perekonnatuttav Villem Ernits. Aastatel 1921–1927 õppis Elango Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, mille lõpetas pedagoogika ja psühholoogia alal filosoofiamagistri kraadiga (1946. aastal ümber atesteeritud pedagoogikateaduste kandidaadi kraadiks). 1928. aastal õppis Tartu Ülikooli Didaktilis-metoodilises seminaris ning aastail 1929–1931 täiendas end Tartu Ülikooli teadusliku stipendiaadina Viini Ülikoolis pedagoogilise psühholoogia alal. Omandas 1937. aastal keskkooliõpetaja kutse.
Nõukogude ajal jätkas Elango pedagoogikaalast ühiskondlikku tööd, algatades näiteks 1962. aastal õpetajate kasvatusteadusliku seminari, millest kujunes Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut. Elango osales instituudi töös kuni 1993. aastani, olles üks selle juhte, lektor ja kooliajaloo probleemgrupi juhataja.
Isiklikku
Elango jäi kuni elu lõpuni vitaalseks, tegeledes teadustööga kuni 98-aastaseks saamiseni. Ta hoidis end kursis ka päevauudistega ja oli näiteks Euroopa Liitu astumise vastu, kartes, et see on Saksamaa diktaadile alluv organisatsioon.[1][2] Elango suri natuke aega pärast 102-aastaseks saamist, olles sinnani üks viimaseid elusolevaid Vabadussõja veterane ning viimane eestikeelse Tartu ülikooli avaaktusel osalenu.
Abiellus 1933 Tartu Ülikoolis ajaloo eriala lõpetanud Linda Lossmanniga (1902–1977). Tema vend oli Julius Elango. Tema poeg oli Mart Elango. Tema tütar on Anne-Liis Sõmermaa.