Kaks aastat pärast 1968. aasta suveolümpiamänge said mehhiklased end maailmale tutvustada ka jalgpalli MM-võistluste finaalturniiri korraldajatena. Kuus aastat varem tuli neil selleks Tokyoolümpiamängude ajal peetud FIFA kongressil argentiinlastega konkureerida, kuid 8. oktoobril1964 andis FIFA MM-i siiski inkade ja asteekide järeltulijatele. Paljudele kongressi delegaatidele, eriti eurooplastele, polnud selline valik just meeltmööda. Eelkõige peljati kõrgmäestikku ja suvist leitsakut. Hõredas ja ligi 40-kraadises õhus pole just lihtne 90 minutit järjest palli taga ajada.
Siiski kogunes neisse tingimustesse ihkajaid rohkem kui kunagi varem – koos korraldajate ja maailmameistriga 75. Viis nime kirja panijat hiljem küll loobus, kuid valikmängud said kenasti peetud kõigis maailmajagudes ning uute riikidena lisandusid finalistide nimistusse El Salvador, Maroko ja Iisrael. Finaalturniiri nelja alagrupi koosseisud said selgeks 10. jaanuaril1970Méxicos toimunud loosimisel.
Turniiri formaat oli täpselt sama kui neli aastat tagasi Inglismaal. Suurim uuendus oli see, et nüüdsest võis iga meeskond teha mängus kaks vahetust. Veel otsustas FIFA, et kui veerand- ja poolfinaalides on pärast lisaaega seis viigiline, selgitab võitja 'kull' või 'kiri'. Selleni siiski ei jõutud. Finaali mängud toimusid viies linnas – Guadalajara, León, México, Puebla ja Toluca.
Pärast kahte suhteliselt keskpärast finaalturniiri toimus Mehhikos taas puhta ja ründava jalgpalli pidu. Üheski 32 mängust ei tulnud kohtunikul ainsatki mängijat väljakult eemaldada (esimest korda kasutusel olnud kollaseid kaarte tuli kohtunikel muidugi aeg-ajalt taskust välja võtta). Ründav jalgpall oli tagasi, eelkõige brasiillaste ja sakslaste esituses. Ka osutusid alusetuks kartused kõrguse ja kuuma hukatuslikkusest. Esimest korda MM-ide ajaloos võis MM-võistluste kulgu televisiooni vahendusel jälgida otsepildis üle kogu maakera.
MM-i avamängus Mehhiko – NSV Liidu vahel jäid teist finaalturniiri järjest väravad löömata, kuid see-eest korraldasid mehhiklased enne seda värvika avatseremoonia, esimest korda MM-ide ajaloos. Varem oli vaid olümpiamängude puhul pidu peetud. Esimese mängijate vahetusena läks MM-i ajalukku venelaste vangerdus – teise poolaja alguses asendas Viktor Serebrjannikovi Anatoli Puzatš.
Brasiilia – Itaalia finaal Asteekide staadionil 108 000 pealtvaataja ees oli ilus mäng, kuid lõppes siiski brasiillaste selge võiduga, 4:1. Esimese poolaja 1:1 järel oli eurooplastel veel lootusi, kuid esimese värava löönud Pelé supersöödud ning Gersoni, Jairzinho ja Carlos Alberto rünnakud ei jätnud võitja õigsuses kahtlust.
Brasiilia sai Jules Rimet' karika enda valdusse kolmandat korda ja vastavalt auhinna statuudile ka jäädavalt. Kõigis kolmes võidus oli tosina aasta jooksul osaline olnud ka Pelé. Brasiillaste juhendajast Mario Zagallost sai aga esimene mees, kes tulnud maailmameistriks nii mängija kui treenerina.