Tselluloosivabrik kuulus aktsiaseltsile Waldhof[2] (asutatud 1898. aastal Pärnus[1]), mis omakorda oli 1884. aastal SaksamaalMannheimis asutatud ning Mannheimis ja Tilsitis[1] tegutseva suurfirma AG Zellstoffabrik Waldhof tütarettevõte[1]. Pärnus 3. jaanuaril 1898 asutatud ettevõtte aktsiakapitali suurus oli kolm miljonit kuldrubla, mida 1903. aastal suurendati 6 miljoni kuldrublani, 1905. aastal 7 miljon rubla ja 1908. aastal tõsteti aktsiakapital kümne miljoni rublani.
Aktsiakapitalis osalesid kokku Saksa Riigipäeva liige, majandusnõunik dr Carl Clemm, salanõunikud Carl Haas, dr Adolf Clemm, salanõunikust pankur Carl Ladenburg, Ernst Lämmert, Rudolph Haas, dr Wilhelm Haas, dr Richard Ladenburg, salanõunik F. F. von Pauli ja tõeline riiginõunik ja Pärnu linnapeaOscar Alexander Brackmann[3].
Waldhof ehk rahvakeeli lihtsalt Valtov asus Pärnu linna idapoolsel serval, ulatus pikuti alevi surnuaiast Papiniidujaamani ja laiuti Pärnu jõest mereni. Vabrik ehitati linnalt saadud Papiniidu mõisa maa-alal[4]. Pindala oli umbes 100 hektarit. Vabriku territooriumile viis raudteeharu toormaterjali juurdeveoks ja jõel oli oma sadamakai, kust umbes kolmandik toodangust eksporditi välismaale.
Vabriku ehitamisel jäi vabriku maaalale jäi raudteeliin, mis sai vabriku omandiks, kuid ompensatsiooniks ehitas vabrik uue raudteeliini, mis kaardus ümber kalmistu ja toodi Riia maantee äärde, suundudes Sindi teeristini, kus liitus Pärnu–Valga raudteeliiniga. Papiniitu ehitati samal ajal Papiniidu pooljaam.
Vabrikutöötajate ehitised
Vabrikus töötas aja jooksul 2000–3000 töölist ja lisaks vabrikuhoonetele ehitati vabriku lähedale Pärnu eeslinna, Riia maanteest mere poole vabriku ametnikele, meistritele ja töölistele elamud[5][6][7]. Riia maantee äärde kerkis terve linnaosa[1].
Vabrik suleti 1915. aasta juunis ja seadmed evakueeriti Venemaale Permi, vabrik õhiti 20. augustil1915, pärast Saksa keisririigi laevastiku ilmumist Pärnu lahte. Vabrikuhoonete jäänused lammutati lõplikult 1936. aastal[8].