Esimesed üksnes karikoloogiateemalised teosed olid saksa botaaniku Carl Ludwig Willdenowi1805 avaldatud 107-leheküljeline raamat "Caricologia, sive descriptiones omnium specierum caricis, in usum excursionum botanicarum pro amicis seorsim impressa..." ja saksa botaaniku Carl Heinrich Hoppe1826 avaldatud 104-leheküljeline raamat "Caricologia germanica oder Aufzahlung der in Deutschland wildwachsenden Riedgraser".
Tarnaliikide arvuks on pakutud 1100–2000. Eestis on loendatud 77 tarnaliiki.[1]
Tarna leht moodustub lehelabast ja -tupest. Lehetupe üleminekukohas lehelabaks asub väike kilejas keeleke.
Tarna õied moodustavad pähiku. Erinevail liikidel saab eristada androgüünset ja günekandrilist pähikut. Esimesel juhul on isasõied pähiku tipus, emasõied aga alusel. Emasõitest areneb hiljem põisik, mille morfoloogia on tähtis liigimääramistunnus.
Kasutamine
Tarnad on kasutusel taimekasvatuses, sealhulgas maastikuarhitektuuris ja eraaedades. Looduslikult kasvavad liigid on levinud looduskeskkonna taastamise projektides ja jätkusuutlikus maastikukujunduses. Ehkki nad armastavad vett, taluvad nad hästi kuivust, mistõttu neid kasutatakse aasadel ja muru asemel seal, kus ei taheta kulutada vett kastmise peale. Mõnda tarnaliiki kasutatakse aianduses ilutaimena. Paljud tarnade ilutaimena kasvatatavad sordid on aretatud Jaapanis.