Esimesed ettevalmistused baasi rajamiseks tehti teadaolevalt juba 1946. aastal. Ametlikult moodustati baas 1. septembril 1953 (esimene ülem 1. järgu kapten Pavel Ivanovitš Ivanov) ning ehitustööde järel võeti kasutusele 1956. aastal.
Baasis uuriti laevade füüsikalisi välju (magnetväli, heli, soojus- ja optiline jälg), aga ka ülikaugsidet. Tegeleti ka nende väljade muutmisega (eelkõige magnetjälje ja akustilise allikataseme vähendamisega), aga ka magnetkompasside seadistamisega.
Pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist ja Nõukogude Liidu lagunemist soovis Venemaa jätkata baasi kasutamist rendilepingu alusel. Läbirääkimised lõppesid 1992. aastal ning Venemaa alustas mais 1992 baasi kolimist enda territooriumile. Alates 18. novembrist 1993 asub baas ametlikult Primorski linnas (kuni 1948 soomekeelse nimega Koivisto) Leningradi oblastis.
Baasi osad on tänapäeval (august 2020) üldiselt jäetud maha ja rüüstatud. Elamislinnaku osades majades elab kokku umbes 70 inimest. Hara betoonstendide ümbruses arendatakse Hara sadamat.
Baasi osad
Baasi ehitusaegne linnak (tänaseks hävinenud) Suurpea külas
kasarmulinnak (seal asusid staap, klubi, kasarm, üks modelleerimise labor, söökla, varuelektrijaam, tuletõrjedepoo, veetornid, katlamaja jm) Suurpea külas
elamislinnak (seal asusid peredega mereväelaste korterelamud, lasteaed, kool, ohvitseride võõrastemaja, kauplused jm) Suurpea külas
pealaborikorpus (rahvasuus "Pärispea instituut") Pärispea külas
Robert Treufeldt. "Hara sadam ja demagnetiseerimisjaam". // 100 ehitist – sada aastat. Eesti lugu ehitistes 1918–2017. Eesti Arhitektuurimuuseum. Tallinn 2018. Lk 90–91.