Sookail on kääbuspõõsas, mis kasvab kuni 50 cm, harva kuni 120 cm kõrguseks.
Sookailu lehed on lühikese rootsuga ja lineaalsed, igihaljad, 12–50 mm pikad ja 2–12 mm laiad. Pealtpoolt on need nürid või pisut teravad, nahkjad, pruunikasrohelised ja läikivad, alt roostekarva. Leheserv on sirge, kergelt allapoole kõverdunud.
Vili on 5-osaline pöördellipsoidnekupar, mille pikkus on 3–8 mm. Seemned on väikesed ja värtnakujulised. Viljad valmivad juulis-augustis. Lisaks seemnetele suudab sookail paljuneda vegetatiivselt.
Sookailu kõik osad on mürgised, sest nad sisaldavad terpeene. Terpeenid mõjutavad kesknärvisüsteemi. Sookailu söömisel tekivad iiveldus ja liikumishäired, raskematel juhtudel krambid, nohu ja teadvusekaotus. Mõnel juhul võib väidetavalt põhjustada migreeni ka sookailu lõhn.
Sookailu võsusid kasutatakse meditsiinis. Neid korjatakse augustis-septembris, need peavad olema noored (vähem kui aasta vanused), lehtedega ja puitumata. Nad kuivatatakse temperatuuril kuni +40 °C või varjus ning pärast hoitakse kuivas jahedas kohas. Sookailu droogil on tugev iseloomulik lõhn. Droogist 1,5–7% moodustab eeterlik õli, mis sisaldab ledooli, palustrooli, ß-mürtseeni, ß-pineeni jm. Veel sisaldab droog flavonoide, lihtfenoole, kumariine, tanniine ja muid aineid.[2]
Sookail omab röga lahtistavat ja põletikuvastast toimet, kasutatakse peamiselt köha korral. On ka nõrgalt higi- ja uriinieritust soodustav, tänu millele sobib kasutamiseks ka külmetushaiguste ja reuma korral. Ülemiste hingamisteede põletike korral hingatakse sisse sookailu droogi keetmisel eralduvat auru.[2]
Labradori poolsaareindiaanlased jõid värsketest sookailuvõsudest tehtud tõmmist üldtervendava vahendina. Kuid tänapäeval tohib sookailu sisse võtta üksnes arsti ettekirjutusel.
Ohutus
Sookailu eeterliku õli seespidisel kasutamisel ning vesitõmmise pikaajalise suurtes kogustes kasutamise korral võivad tekkida näiteks maoärritus, iiveldus, oksendamine ja põletik seedetraktis. Välispidiselt kasutamisel võib tekitada naha ja limaskestade ärritust. Sookailu eeterliku õli sissehingamine võib põhjustada peavalu.[2]
Viited
↑ Eesti taimede määraja (toim. M. Leht). 2007. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu, lk 214
↑ 2,02,12,2Raal, A. (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 479 lk.