Robert von Toll õppis Peterburi merekadetikorpuses, astus 1816. aastal Venemaa keisririigi sõjaväeteenistusse, osales traguniohvitserinaVene-Türgi sõjas ja Poola 1831. aasta Novembriülestõusu mahasurumisel, sai viimases raskelt haavata ning läks 1852. aastal erru ratsaväepolkovniku auastmes.
Robert von Tolli ürikute kogu oli baltisakslastele ja eriti rüütelkondade matriklikomisjonidele oluline sellepärast, et eristada ja kinnitada põlisaadlitteenistusaadlist, mille seadis sisse Peeter I. Eesti ajaloo seisukohalt on selle kogu tähtsus hindamatu, sest see moodustab umbes poole kogu Eestis olevast dokumentatsioonist Vana-Liivimaa, Poola ja Rootsi aja kohta. Just sealt leiab alati esmast infot Eesti kohanimede ja muu seesuguse kohta[3]. Robert von Toll nimetati oma ajalooalase tegevuse eest Riia Ajaloo ja Muinasteaduse Seltsi ning Õpetatud Eesti Seltsi auliikmeks[4].
Robert von Tolli ajal hakati Kukruse mõisas 1870. aastatel, esimesena kaevandama ja kasutamapõlevkivi. Kukruse mõisa järgi on saanud nimetuse kukersiit (põlevkivi), ehitusmaterjalid kukermiit (sideaine), kukersool (kattelakk) ja kukerbetoon ehk kukeroon (põlevkivituhkbetoon).[5] Robert von Toll rajas Kukrusele ka Eesti ühe liigirikkama pargi, tiigid ja tõenäoliselt kuivendussüsteemi.