1.05.1773. aastal asutas Bernhard Heinrich von Stryk jagamislepinguga tema valdusse saadud Riidaja mõisast fideikomissi oma noorima poja Georg Konstantini ja tema vanimate meessoost pärijate kasuks[2].
Riidaja mõisa mõisasüda on esinduslikuna välja ehitatud suures osas 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi algul. 1762. aastal valmis mõisas pikk ja lihtne barokne puidust peahoone.
Riidaja mõisahoone on tänapäeval üks paremini säilinud barokseid puidust mõisahooneid Eestis. Mõisahoone teeb ainulaadseks ta pikkus, tavalisel tolle ajastu hoonetel oli üks või kaks mantelkorstnat, Riidaja mõisahoonelaga kolm. Kõik korstnad ei ole täiskõrguses säilinud, säilinud osad kõrguvad lae kõrguseni. Interjöörist on hoones säilinud mitmeid rokokoolõikelisi siseuksi ja välisuks. Mõisa saali üks ots on kujundatud joonia stiilis puidust kapiteelidega kahe sambaga ning säilinud on ka barokkvormis aknasepiseid, mis sarnanevad paljus Luua mõisa sepistega.
Säilinud on ka mitu kõrvalhoonet, sh algkujul kaks kaunist aita, mis ääristavad mõisa peahoone esist väljakut. Ühel aitadest on vahvärkviilud, mis olid mõnisada aastat tagasi tavalised, kuid säilinud vaid üksikutes kohtades.
Kalmistu paikneb mõisa südamest umbes 0,7 km kaugusel põhjakirde pool. Kalmistul on 1864. aastal ehitatud tellistest uusgooti stiilis matusekabel. Vahepeal varemetes olnud kabel taastati Strykide suguvõsa algatusel ning pühitseti 2001. aastal piirkondlikuks kirikuks.