Aastal 552 eKr soovis ta osaleda antiikolümpiamängudel noorte rusikavõitluses. Pikkade juuste tõttu peeti teda aga liiga naiselikuks ja ei lubatud osalema. Nii osales ta hoopis täiskasvanute rusikavõitluses, tulles olümpiavõitjaks.[2]
Diogenes Laertios ja Cicero kinnitavad, et Pythagoras leiutas esimesena sõna philosophia, et ennast filosoofiks nimetades eristuda muudest asjatundlikest ja auväärsetest inimestest, keda tavatseti tarkadeks (sophoi) kutsuda.
Ta oli arvatavasti Pherekydese õpilane ja sai mõjutusi Anaximandroselt. Ta lahkus Samoselt, sest talle oli vastuvõetamatu türannPolykratese valitsus, ning reisis tõenäoliselt Egiptuses ja Babüloonias. Püsivamalt elas ta Lõuna-Itaalias Krotonis, kus rajas usulis-eetilise ühingu taolise kooli. Ta oli esimene idealistlik kreeka filosoof.[1]
Ühing tegutses Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias. Poliitikas pooldas see demokraatiavastast, aristokraatlikku suunda, kuid nõudis oma liikmeilt kommete ranget täitmist, askeesi ja varaühisust. Ühingusse olevat kuulunud ka naisi. Pütagoorlane Hipassos olevat esimesena jõudnud irratsionaalarvuruutjuur 2-st avastamiseni, mis saanud aga talle oma sobimatuse tõttu kehtivate arusaamadega arvudest saatuslikuks.
Juba eluajal austati Pythagorast pooljumalana [1]. Pärast surma tekkis tema kohta palju legende. Nii näiteks omistasid pütagoorlased kõik oma avastused matemaatika vallas koolkonna rajajale, Pythagorasele.
Oma koolkonna kaudu on Pythagoras avaldanud järelpõlvedele tugevat mõju. Koolkond püsis uuspütagoreismi kujul seni, kuni kristlus ülejäänud maailmavaated põlustas.