Idee asutada Olevik tekkis 1881. aastal rahvuslike tegelaste seas, kes soovisid seista vastu Carl Robert Jakobsoni suunale rahvuslikus liikumises, mille ideid esindas ajaleht Sakala.[2][3]
1882–1888
Esialgu ei kiitnud kohalikud baltisakslased ja Vene keskvõim heaks Ado Grenzsteini palvet luua uus ajaleht. Lõpuks saadi siiski luba lehe väljaandmiseks Tartus ja väidetavalt oli selle juures oma osa Johann Köleril.[2]
Olevik oli edukas juba oma esimesel ilmumisaastal. Pärast Carl Robert Jakobsoni surma ja Sakala taandarengut oli tegemist kõige paremini toimetatud rahvusliku ajalehega. Sisult oli see mitmekülgsem ja tuumakam kui teised eesti lehed ning see oli nendega võrreldes ka uuemeelsem. See võitis kiiresti juurde lugejaid ning omandas laialdase autoriteedi.[2][4]
Ajalehe programm sarnanes 1878. aastal vastu võetud Jakob Hurda suuna tegevuskavaga, mille alusel Hurdal endal lehte asutada ei õnnestunud. Hurt oli ka see, kellelt sai Grenzstein peamist toetust lehe väljaandmise taotlemise juures.[2]
Olevik seisis rahvuslike huvide eest ning kritiseeris baltisakslaste ülemvõimu Eestis. Lisaks võitles see eesti professuuri asutamise eest Tartu Ülikoolis, toetas palvekirjade esitamist Vene keskvõimule ja ergutas seltsiliikumist.[2]
Oleviku tellimusraamatud on siiani säilinud Eesti Kirjandusmuuseumis ning samuti mahukas arhiiv ajalehe kaastöödest ja kaastöölistest. Näiteks olid esimesel ilmumisaastal Grenzsteini kaastöölisteks juba Oleviku sünnile kaasa aidanud Paul Undritz ning Olevikule vene ajalehtedest materjale tõlkida aidanud Jakob Tamm. Peamine koormus jäi siiski Grenzsteini kanda ja suurema osa lehest kirjutaski ta ise.[2]
Esimesel aastal ilmus ajaleht suureformaadilisena (neli lehekülge mõõdus 35 x 51 cm) trükituna Heinrich Laakmanni trükikojas. Koostöö ei kestnud aga kaua, sest 1882. aasta septembriks olid tekkinud juba nii suured vastuolud sakslastega, et Grenzstein otsustas asutada Olevikule oma trükikoja.[2]
Oleviku selgelt rahvusliku suunitlusega programm püsis kuni venestuspoliitika tugevnemiseni 1880. aastate teisel poolel [2].
Alates 1888
Venestamise pealetung viis Grenzsteini suunamuutuseni, mille tagajärjel kadusid lehest 1888. aastal isamaalised juhtkirjad. Ajaleht hakkas venestamist toetama, mis tuli eriti esile 1890. aastail. Ta hakkas kritiseerima eestlaste rahvuslikke püüdeid ja üritusi ning oli üldlaulupidude vastu.[4]
Oleviku väidetav rahvuslik nihilism, hoolimatus eesti keele ja kultuuri vastu põhjustas rahutust rahvuslaste ringkonnas, kes olid koondunud Olevikuga konkureeriva Postimehe ümber. See tõi kaasa ägeda sulesõja, milles Grenzstein viimaks Jaan Tõnissonile alla jäi ja selle tulemusena 1901. aastal Eestist läbi SaksamaaPariisi lahkus.[4]
1900. aastal ostis Tartu majandustegelane Karl Koppel Grenzsteinilt ajalehe Olevik. Ajalehe peatoimetajaks sai tema abikaasa Marie Koppel. Olevik oli sel ajal karskusliikumise ja naisõigusluse edendaja. Kuni 1905. aasta revolutsioonini olid Karl ja Marie Koppel selle väljaandjad ja toimetajad. 1905. aasta revolutsiooni ajal vahistati Marie Koppel, kuna oli ajalehes kirjeldanud revolutsioonilisi sündmusi. Karl Koppel põgenes Soome, kus suri 1906. aastal. Olevik suleti.
Grenzstein saatis jätkuvalt Olevikule kaastööd ka Pariisis olles ning tema innustusel jätkati 1910. aastal ajalehe väljaandmist, mis vahepeal oli seisma jäänud [4].
↑Leho Lumiste (1977). "Eesti ajakirjanduse ajalugu". Stockholm. {{netiviide}}: parameeter |kasutatud= nõuab parameetrit |url= (juhend); puuduv või tühi |url= (juhend)
↑ 3,03,1Peegel jt (1994). "Eesti ajakirjanduse teed ja risteed". Tartu.Tallinn. {{netiviide}}: parameeter |kasutatud= nõuab parameetrit |url= (juhend); puuduv või tühi |url= (juhend)