Eelistatud on kaheosaline lauluvorm AAB, nn bar-vorm, kus AA on paarisvärss (Aufgesang), mis koosneb kahest värsireast (Stollen) ja neile lisatud lõpetavast fraasist B (Abgesang). Kui seda täiendatakse veel ühe reaga, mis riimub paarisvärsiga (aaba), on tegemist ringkantsooniga sarnaneva vormiga.
Minnesingerid ja rüütlilaulu periodiseering
Frühe Klänge
Minnesang'i algusajaks loetakse perioodi 1150–1170. Sellest on väga vähe andmeid, üksikud säilinud laulud on lähedased rahvalaulule, raske on midagi väita sidemete kohta prantsuskeelse rüütlilauluga.
Minnesang'i kevadeks, der Neue Sang, loetakse ajavahemikku 1170–1200. Prantsuse eeskujud ilmnevad luules väga selgelt, palju on laenatud ja ümbertekstistatud viise ja vabalt töödeldud laule.
Tähtsaimad luule loomise keskused ajavahemikus 1200–1230, mida loetakse minnesang'i kõrgperioodiks, olid Tüüringi krahvi õukond Wartburgis ja Babenbergerite õukond Viinis. Nendega oli seotud enamik kuulsaid minnesingereid.
Ajavahemikku 1230–1300 võib pidada Minnesang'i muutumise ja hääbumise ajaks (Wende und Nachklang). Rüütlilaulu õukondades hakkab välja vahetama linlik suund, mida esindavad nagu Põhja-Prantsusmaal tsunftilaadsed muusikute organisatsioonid (Meistersinger). Paralleelselt Meistersang'iga elab edasi ka 14.–15. sajandi hiline Minnesang (spätere Klänge).