PROFILPELAJAR.COM

Liblikõielised
	; Harilik hernes (Pisum sativum)
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Katteseemnetaimed Magnoliophyta;
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida;
Selts	Oalaadsed Fabales;
Sugukond	Liblikõielised Fabaceae;
Sünonüümid
	Leguminosae; Papilionaceae;

Liblikõielised (Fabaceae) on kaheiduleheliste klassi oalaadsete seltsi kuuluv taimede sugukond.

Teaduslikult kirjeldas liblikõielisi esimesena inglise aednik ja orhidee-uurija John Lindley 19. sajandi esimesel poolel. Ta valis sellele nime hiireherne kunagise ladinakeelse nime Faba järgi (tänapäeval on hiireherne ladinakeelne nimi Vicia). Ladina keeles tähendab sõna faba lihtsalt uba.

Liblikõielised on liikide arvult maailmas õistaimede seas kolmas sugukond (esimesed kaks on käpalised ja korvõielised). Kokku on liblikõielisi umbes 730 perekonda rohkem kui 19 400 liigiga. Suurimad perekonnad on hundihammas (üle 2000 liigi), akaatsia (üle 900 liigi), indigopõõsas (700 liiki), robikaun (600 liiki) ja mimoos (500 liiki).

Liblikõieliste vormi- ja liigirohkus teeb neist kosmopoliitse taimeperekonna. Pole kindlalt teada, millises maailma piirkonnas see sugukond tekkis, üksmeelel on teadlased aga selles, et see juhtus paleogeenis.

Kasutamine

Liblikõielised kuuluvad esimeste kodustatud taimede hulka. Niihästi Euraasias kui ka Ameerikas kasvatatakse neid juba umbes 8000 aastat.

Liblikõielised on väga vajalikud sellepärast, et nad suudavad siduda atmosfäärilämmastikku. See vähendab aia- ja põllupidajate vajadust osta lämmastikväetisi. Selle asemel saab kasutada mitmeväljasüsteemi, kus haritav maa on jagatud mitmesse ossa, millest iga osa saab kordamööda aastakaupa nii-öelda puhkust, mille ajal seal kasvatatakse liblikõielisi. See võimaldab pinnasel taastada oma esialgse viljakuse, mis teiste põllukultuuride kasvatamise tulemusel on vähenenud. Lämmastikusisalduse tõttu on liblikõielised ühtlasi suhteliselt suure proteiinisisaldusega.

On teada liblikõieliste liike, millel on sügavale ulatuv peajuur, mille abil imab taim sügavalt pinnasest vett ja tõstab seda pindmisse pinnasekihti. Selliseid liike saab kasvatada koos teistsuguste taimedega, millel on lühikesed juured ja mis muidu ei suudaks sügavalt vett kätte saada. See on oluline piirkondades, kus kuivaperioodi ajal pinnase pindmine kiht kuivab, aga sügaval on vett endiselt.

Liblikõieliste seas on hulgaliselt söödataimi. Mõnda neist, näiteks lutserni, ristikut, hiirehernest ja maapähklit kasvatatakse karjamaal, kus kariloomad neid söövad. Mõned neist, näiteks Albizia ja Leucaena, on puukujulised ja inimesed peavad nende oksi või kogu puu maha lõikama, et lehti loomadele sööta.

Liblikõieliste seas on palju taimi, mida kasvatatakse seemnete pärast. Inimesed söövad seemneid ise või söödavad neid loomadele, samuti valmistatakse neist taimeõli. Selliste taimede seas on nii rohttaimi, näiteks uba, lääts, lupiin, hernes ja maapähkel, kui ka puid, näiteks jaanikaunapuu, mesquite ja tamarindipuu.

Paljud liblikõielised, näiteks lupiin, on ilutaimed. Neid kasvatatakse kaunite õite pärast. Ilupuude hulka kuuluvad kuldvihm, robiinia, Gleditsia, akaatsia, mimoos ja Delonix.

Mitut liblikõielist tarvitatakse tööstuses toorainena. Indigopõõsast toodetakse indigot, akaatsiast kummiaraabikut ja Derrisest putukamürgi koostisainet rotenooni.

Mitut liblikõielist kasutatakse taimse väetisena. Kui taim on küllalt kasvanud, küntakse ta mullakihi alla, kus ta sureb ja laguneb, kuid eneses olnud toitainetega väetab pinnast. Niisugused on näiteks lutsern, hiirehernes, ristik, põlduba, lupiin, Sesbania ja sojauba.

Lõpuks kasvatatakse maailmas mõnd liblikõielist puidu saamiseks. Sellised on akaatsiad, dalbergia ja aidsi-kastanseemnik.