Eestis nimetati varem metallist küünlalühtrit ka küünlaahel ning puidust valmistatut küünlahoidja või küünlapiip. Lühtrid riputati lakke või parte külge. Puulühtreid vooliti ja treiti, need olid enamasti kahe küünlaharu ehk -piibuga, millele anti dekoratiivne vorm.[1] Voolitud küünlahoidjad olid ka reguleeritavad – need koosnesid hambulisest varrest ning selle külge hoiderõnga abil kinnitatud liigutatavast sirgest pulgast. Kahe piibuga lühtrid olid levinud rohkem saartel ja Lääne-Eestis. 19. sajandi teisest poolest tulid kasutusele juba ka kolme või rohkema haruga lühtrid.[2]
Metall-lühtrid olid enamasti reguleeritavad hoiderõngaga hambulise lehe ja raudvarva abil. Sellisele küünlahoidjale andis ilme tüvega risti olevate piipude kujundus – need olid kas üles- või allapoole kaarduvad või ka lokaalselt painutatud. Mõnel juhul oli küünlapiipude kõrgus tellitav kuni 1 meetri kõrguseni spiraalikujuliste varte abil.[2]