Kreisikohus oli esimese astme kohtuks talupoegade kaebustes mõisnike vastu (kuid siis oli nõutav talunikest kaasistujate kohustuslik taandamine), kui lepitamine kihelkonnakohtus oli ebaõnnestunud; ja apellatsiooniinstantsiks kihelkonnakohtu otsuste peale ehk teise astme kohtuks talupoegade omavahelistes protsessides.
Kreisikohtu ülesannete hulka kuulus valdade ametiisikute ja kihelkonnakohtute kaasistujate ametisse kinnitamine ja viimaste ametist tagandamine; järelevalve kihelkonnakohtute ning magasiaitade tegevus: kinnistus-, lepingu- ja ingrossatsiooniraamatute pidamise üle; talumaade vakuraamatute ja ostu-müügi lepingute kinnitamine; kohus oli kõrgemaks eestkosteorganiksvallakogukonna liikmetele. Kreisikohtu kõrvalülesandeks oli hüpoteegiraamatu jooksev pidamine, kuhu võidi pandituna sisse kanda ainult talupoegade kinnisvarasid.
1856. aasta Eestimaa talurahvaseadusega tehti kreisikohtu osas mõned muudatused — esimeses astmes tulid arutlusele kõigi maal elavate käsitööliste ja vabade inimeste, samuti kogukondade asjad (sealhulgas konkursid); eesti keel seati arutluskeeleks ning jäeti ära kaasistujate sundtaandamine.
Liivimaa kubermangu kreisikohtute korralduses olid erinevused Eestimaa kubermangu kreisikohtutest. Liivimaa kreisikohtuid finantseeris täielikult riigikassa; Liivimaa kubermangus vallakohtu (esimene aste) olemasolu tõttu jäi kreisikohus Liivimaal kolmanda astme kohtuinstantsiks, kuid talle jäi õigus menetleda ka esimese astme instantsina. Saaremaal võis kreisikohtu otsuste peale edasi kaevata ka sealsele maanõunike kolleegiumi talurahvaasjade osakonnale.
1849. aasta Liivimaa talurahvaseadusega muudeti kreisikohus ka ülemeestkosteametiks; lisandus lepingu- ja kinnistusraamatute pidamise ning kihelkonnakohtute revideerimise kohustus.