Paljud konnatatraliigid on umbrohud. Nagu umbrohud ikka, kasvavad konnatatradki sööti jäänud maadel, jäätmaadel, liivastel nõlvadel, teepeenardel, jõgede kallastel jne.
Konnatatar kasvab väga kiiresti väga kõrgeks. Üheainsa suvega saavutab sahhalini konnatatar kõrguse 4½ m ja jaapani konnatatar kõrguse 3 m. Himaalaja konnatatar on nende kõrval kääbus, kasvades 1½–2 m kõrgeks.
Konnatatar levib väga kiiresti oma laialdase juurestiku, täpsemalt risoomide abil. Juurestik võib emataimest ulatuda 7–20 m kaugusele ja 2 m sügavusele. Juure- ja varretükkidest, isegi kõigest 1 cm pikkustest, võib alguse saada uus taim. Suurvesi ja üleujutused võivad juurestikku ja taime maapealset osa lõhkuda ning selle tükke allavoolu kanda. Kui need jälle pinnast kohtavad, võivad need veekogu kaldal aluse panna uuele taimele. Nagu teisedki invasiivsed liigid, saab konnatatar suurepäraselt kasvada pinnasel, kus varem taimestikku polnud. Suure kasvu tõttu suudab konnatatar terve pinnase enda valdusse võtta, nii et teised liigid sellel kasvada ei suuda. Taime ei saa kergesti hävitada ka lõikamise, niitmise, väljakaevamise ja isegi mõnede taimemürkidega, sest kui taim katki teha, siis paneb see taime allesjäänud osas olevad uinunud pungad puhkema ning taim annab rohkesti juure- ja varrevõsusid, et taastada hävinud osa.
Eestis on levinud kaks liiki, mis võivad oma vahel anda ka hübriidseid järglasi:
Sahhalini pargitatar, vooljas pargitatar (vooljas kirburohi) ning nende hübriidid kuuluvad keskkonnaministri määruses toodud looduslikku tasakaalu ohustavate taimeliikide nimekirja. Ehk nende toomine Eestisse on keelatud ning neid ei tohi kasvatada ja levitada ilma keskkonnaameti loata[2].
Viited
↑A. Kähr. "Kõrgekasvulised püsililled". Tallinn, AS Ajakirjade kirjastus