Kaukaasias elab rohkem kui 50 rahvast,[1] kes räägivad seitsmesse keelkonda kuuluvaid keeli. Seega on piirkond etniliselt ja keeleliselt üks maailma mitmekesisemaid.
Keelkondadest kolm – nahhi-dagestani, kartveli ja abhaasi-adõgee – on piirkonna põliskeelkonnad. Kartveli keelkond lahknes teistest üle 14 000 aasta tagasi, mis tähendab, et keeled on omavahel väga kauges suguluses.[2]
Pärsia Impeeriumi valitseja Nāder-šahh oli andnud Gruusia aladel Kharthli kuninga tiitli Teimurazile ning Iraklile Kahhethi kuninga tiitli. Kui Nāder-šahh mõrvati 1747. aastal, kasutasid Teimuraz ja Irakli riigis tekkinud ebastabiilsust, et Pärsiast lahku lüüa. Pärsia garnisonid sunniti Gruusiast lahkuma ning koostöös üksteise ning Aserbaidžaani khaanidega moodustasid Pärsia-vastase liidu. Teimuraz II suri 1762. aastal ning Irakli II päris ka Kharthli trooni, ühendades Gruusia. Ta pöördus uuesti Venemaa poole, et saada kaitset Osmanite ja Pärsia eest. 1783. aastal sõlmiti Irakli II ja Katariina II vahel Georgijevski leping, millega Kharthli-Kahhethi kuningriik tunnistas Venemaa ülemvõimu.
Kaukaasia alade liitmine oli piirkonna erisustest erineva narratiiviga, tasandiku-Kabardat või Gruusia idaosa polnud vaja üldse vallutada, sest need ühinesid kohalike võimukandjate nõusolekul suhteliselt hõlpsasti Venemaa keisririigiga. Armeenia ja Aserbaidžaani territooriumidel asunud khaaniriigid saadi naaberimpeeriumitelt Türgilt ja Iraanilt rahulepingutega. Kuid rolli mängis ka piirkonna eripalgeline pinnamood, Kaukasuse peaaheliku kummalegi poole jäävad tasandikud integreeriti kohalike kuningate, vürstide ja khaanidega Vene riigi koosseisu tunduvalt varem, kui alistati Kaukaasia viimased mägihõimud.
1817. aastal alanud Põhja-Kaukaasia mägirahvaste alistamist juhtis aastatel 1815–1827 kindral Aleksei Jermolov ja 1844–1854 Kaukaasia asevalitseja Mihhail Vorontsov (1782–1856).
1826. aastal alustas Pärsia sõda seda kuulutamata 28. juulil 1826 ja Pärsia šahhi vägi vallutas Karabahhi ja Talõši khaaniriigid, hõivas Gəncə (Jelizavetpol) ja piiras Šušat ning mitmes linnas (Bakuus, Šamahõs, Šäkis) puhkesid Venemaa-vastased ülestõusud. Pärsia šahhi vägi sai septembris Šamkiri ja Gändžä lahingus lüüa ning Venemaa väed hõivas Gändžä, suvel 1827 Vagharšapati (Etšmiadizini) ja Nahhitševani, oktoobris Jerevani ja Tabrīzi, ning 1828. aasta alguses Urmia ja Ardabīli. Venemaa vägesid juhtinud kindral Ivan Paskevitši eduka Vene-Pärsia sõja (1826–1828) lõpetanud Turkmanchai lepingu alusel liideti Venemaa keisririigiga 1828. aastal Jerevani ja Nahhitševani khaaniriik. Vene-Pärsia sõdade tulemusel jagati Aserbaidžaani ala kaheks, põhjaosa läks Venemaa keisririigi, lõunaosa Iraani koosseisu.
↑ Järve M. 2012. Different genetic perspectives on human history in Europa end the Caucasus: the stories told by uniparental and autosomal markers. Tartu Ülikooli Kirjastus.
↑Yemelianova, Galina, Islam nationalism and state in the Muslim Caucasus. April 2014. pp. 3
↑Coverage of The tragedy public Thought (later half of the 19th century), Niko Javakhishvili, Tbilisi State University, 20 December 2012, retrieved 1 June 2015