PROFILPELAJAR.COM

Mitte segi ajada šaržiga

Karikatuur (itaalia caricatura 'naeruväärne, moonutatud kujutis'; caricare 'liialdama') ehk pilapilt on moonutatud kujutis tegelasest, sündmusest või nähtusest. Karikatuur kannab tihti koomilist, naeruvääristavat, pilkavat või parodeerivat tähendust. Karikatuur võib juhtida tähelepanu inimlikele nõrkustele või sotsiaalse ja poliitilise elu varjukülgedele.

Kujutava kunsti eeskujul on mõiste kandunud ka kirjandusse. Karikeerimine on žanripärane eriti komöödias. Karikaturiste on nimetatud ka piltsatiirikuteks.

Ajaloost

Karikatuuri ajalugu ulatub juba aega enne trükipressi leiutamist. Teadaolevalt elas juba Aristotelese ja Aristophanese ajal Kreekas kunstnik Pauson, kes pidi kannatama oma karikatuuride pärast. Kujurid Вupalus ja Athenis joonistasid karikatuuri paljasjalgsete poeedist Hipponaxist, millele Hipponax vastas mõjuva satiirilise luuletusega, mille mõjul karikaturistid end üles poosid^[1]. Antiikajast on teada joonistus, kus Aeneas kannab Anchisest ning juhib Ascaniust Troojast välja. Sellel ajal oli tavaline, et karikatuurides kujutati inimesi loomadena. Hilisemal papüürusel on leitud veelgi loomi inimeste tegevuses – lõvi ja gasell mängivad malet. Selle all on mõeldud vaaraod Ramses III ja ta naist.

Loomadena kujutati inimesi ka keskajal. Ühel karikatuuril peab rebane hanedele ja partidele jutlust; rebase all oli mõeldud munka, hanede ja partide all kergeusklikke. Veelgi hiljem, 1540. aastal (renessansiajal), loomastab Tizian Laokooni-rühma ahvide !!rühmaks. Tähtsamateks karikatuuriobjektideks keskajal olid vaimulikud, juudid, kurat ja mood. Keskaja karikatuurid olid grotesksed. Oma karikatuurse loomingu raiusid kujurid kivvi ning sellise loomingu moodustavad koletised – pooleldi loomad, pooleldi inimesed, kelle kehaosi on kas venitatud või komplekteeritud mitmelt loomaliigilt. Selliseid monstrumeid leidus nii kirikuis, kabareedes, eraisikute majades kui ka käsikirjade äärtel.

Renessansiaja tähtsamad karikaturistid olid muu kõrval Leonardo da Vinci (joonistas peamiselt näokarikatuure ehk šarže), Michelangelo, Holbein, Raffael, P. Brueghel.

Reformatsiooniajal andis Martin Luther oma Rooma-vastaste rünnakutega tõuke karikatuuri kasutamiseks. Pilati nii Lutherit ennast kui ka tema vastaseid: paavste, piiskoppe jt. Ühel karikatuuril oli Lutherit näiteks kujutatud torupillina, keda vanakurat puhub.

Inglismaal tegutses George I ja George II ajal karikaturist ja illustreerija William Hogarth (1697–1764), kes kritiseeris sotsiaalseid pahesid üldisemalt ja kuna tema eesmärk oli pigem moraalne ja pedagoogiline, siis tema looming on ka püsivama väärtusega. George III ajal tegutses karikaturist George Townshend (1724–1807), keda nimetatakse Kanada esimeseks karikaturistiks. Tema karikatuure avaldati pildiajakirjades nagu Political Register, Oxford Magazine jm. Sajandi viimasel veerandil karikatuur Inglismaal hoogustus ja teravnes, kuid 19. sajandi alguse karikatuur suri ülespuhutusse ja absurdsusse. Selle tugevaim esindaja oli Thomas Rowlandson (1756–1827). 17. ja 18. sajandil ilmus Inglismaal ja Prantsusmaal rohkesti moekarikatuure, kus objektideks olid daamide seelikute krinoliinid ja nende soengud, mida valmistati redeli ja nurgamõõtjaga. Moele oli erilist mõju avaldanud Louis XIV ja Louis XV elustiil. Kuid Prantsusmaal ei olnud karikatuuride avaldamisel sellist vabadust, mis oli Inglismaal. 18. sajandi algul olid Prantsusmaal satiiritrükised üldse väga haruldased. Poliitiline karikatuur oli keelatud.

Inglismaal oli Victoria-aegadel ainsaks karikatuuriajakirjaks Punch. Riigi stabiilsuse tõttu oli karikatuuride ainet vähe ja ainult üksikuid ajakirju avaldasid neid, seal avaldatud karikatuuride stiil oli humoristlik, kuid ilma teravusteta. 1869. aastal hakkas ilmuma huumori- ja karikatuuriajakiri Vanity Fair, mis tõi uuesti esile isikliku karikatuuri. Sajandi viimasel kümnendil hakkas Herbert Vivian avaldama ajakirja The Whirlwind. 19. sajandil hakkas üle Euroopas ilmuma palju erinevaid karikatuuriajakirju. Itaalias algas modernne karikatuur ajakirja II Fischiatto (1848) ilmumisega, mis sisaldas jämedajoonelisi puulõigetega tehtud karikatuure. Sajandi kolmandal veerandil asutati Bolognas ajakiri Papagallo, mis käsitles üleeuroopalisi ja kosmopoliitilisi küsimusi. Ajakiri oli sedavõrd populaarne, et Papagallole tekkis hulk jäljendajaid. Saksamaal ilmusid karikatuuriajakirjad Kladderadatschi (1848), Fliegende Blätter (1845), Kladderadatsch, Jugend, Simplicissimus (1896)^[1]. Nendest saksa ajakirjadest said algul Eesti väljaanded oma trükistesse karikatuure, kui puudusid veel Eesti karikaturistid.

Eesti esimese karikatuuriväljaandena ilmus 1883. aastal Ado Grenzsteini Oleviku Naljalisa, kus avaldati Tõnis Grenzsteini karikatuure.