Karepa
Karepa rand
Pindala: 6,3 km² (2020)[1]
Elanikke: 37 (2022)
EHAK-i kood: 2715[2]
Koordinaadid: 59° 33′ N, 26° 24′ E

Karepa on hajaasustusega rannaküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas Soome lahe ääres.

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Vihula valda.

Karepa nimi esineb kirjalikes allikates esimest korda 1541. aastal metsa nimena (Wald von Karrepso). Rannapiirkonnas paiknev asustus jäi Selja mõisa maadele. Olulised tegevusalad olid kalapüük, põllumajandus ja sõbrakaubandus. 20. sajandi algul kujunes Karepa suvituspiirkonnaks. Tänapäeval on Karepa küla Karepa kandi keskus.

Külas asub Karepa sadam. Külas tegutsevad Karepa raamatukogu ja Karepa rahvamaja. Aastatel 1919–1962 oli külas Karepa algkool. Lähipiirkonna elanikke koondab MTÜ Karepa Selts.

Kalame taluhooned, kus sündis maalikunstnik Richard Sagrits, on arvatud kultuurimälestisteks. Seal tegutseb Kalame talumuuseum.

Mööda küla läänepiiri voolab Selja jõgi. Seda ümbritsevat ala kaitstakse Selja jõe maastikukaitseala koosseisus. Küla läbib ka Karepa oja.

Karepa piirneb idas Toolse, lõunas Tidriku ja läänes Rutja külaga. Rutja ja Karepa küla vaheline piir kulgeb suuremas osas (paari erandiga) mööda Selja jõe telge.^[3]

Enne 2017. aasta haldusreformi oli Karepa Vihula valla idaosa kohalikuks keskuseks. Pärast Vihula ja Haljala valla ühinemist 2017. aastal nihkus vallakeskus Karepale lähemale, Karepa paikneb Haljala valla kirdeosas.

Lähim linn on Kunda ligi 10 km kaugusel, maakonnakeskus Rakvere on umbes 30 km kaugusel, vallakeskus Haljala umbes 20 km kaugusel.^[4]

Karepa on hajaasustusega rannaküla. Asustus paikneb valdavalt rannapiirkonnas, Selja jõe ääres ja Võle–Vainupea–Kunda maantee ääres.

Eesti 2000. ja 2011. aasta rahvaloenduse andmetel olid kõik Karepa elanikud eestlased.

Karepa koos Andi, Eisma, Kiva, Rutja, Tidriku, Toolse ja Vainupeaga moodustavad Karepa kandi, mille rahvaarv 1. jaanuari 2014 seisuga oli 179.^[7]

Soome lahe rannikumadalikul on pinnavormideks peamiselt liivikud ja madalad luited. Rannajoonest umbes 700 meetri kuni 1 kilomeetri kaugusel, Võle–Vainupea–Kunda maanteest lõunas kulgeb kuni 20-meetrise suhtelise kõrgusega rannikunõlv Karepa-Rutja rannamoodustistega. Nõlva pealne on tasane platoo.

Rannikumeri Karepa juures on suhteliselt madal. Rannast kuni 10 kilomeetri kaugusele ulatub Selggrundi madal, kus vee sügavus ei ületa 7 meetrit.^[8]

Rand on valdavalt liivane, kuid rannikumeres on palju väiksemaid rahne. Rannajoon on suuremas osas sirge, ent seda liigendavad Karepa küla piires kolm väiksemat neeme: Laikneeme, Türineeme ja Karepa neem.

Selja jõe org koos sealsete looduskooslustega on võetud kaitse alla ning moodustatud Selja jõe maastikukaitseala. Selja jõe oru nõlvadel esineb savimoreeni paljandeid. Karepa küla läbib ka Karepa oja.

Selja jões ja Karepa ojas on aasta läbi keelatud kalapüük, välja arvatud silmupüük ning vähipüük mõrra ja nataga. Samuti on keelatud kalapüük rannikumeres Selja jõe suudmele lähemal kui 1 kilomeeter.^[9]

Karepa küla riigimetsad kuuluvad RMK Lääne-Virumaa metskonna Kunda metsandikku. Klindiesise rannikumadaliku liivikutel ja kamardunud luidetel kasvab valdavalt männik, nõlvapealsel platool peamiselt sega- ja lehtmetsad.

Rannikualal Türineeme poolsaare piirkonnas on looduskaitsealuste III kaitsekategooria taimede aas-karukella, rand-seaherne ja pruunika pesajuure kasvukohad.

Karepat on esmamainitud 1541. aastal metsa nimena (Wald von Karrepso).^[10][11]

Karepa küla on kujunenud endistele Selja mõisa maadele. Pärast valdade moodustamist 19. sajandil kuulus Karepa küla Virumaa Haljala kihelkonna Selja valda (1866–1893). Hiljem on küla administratiivne kuuluvus korduvalt muutunud seoses haldusüksuste reorganiseerimise ja piiride muutumistega. Aastatel 1894–1917 oli Karepa küla Maria valla, 1917–1938 Varangu valla, 1939–1950 Kunda valla, 1950–1960 Rakvere rajooni Vihula külanõukogu, 1960–1972 Kunda külanõukogu, 1972–1991 Vihula külanõukogu koosseisus. Aastatel 1991–2017 oli Karepa Lääne-Virumaa Vihula valla koosseisus.

20. sajandi alguses on Karepa külas olnud järgmised talud: Allika, Kaarepi, Kalamehe, Kiviku, Kubukalda, Laitmäe, Madipõllu, Möldri, Mölloja, Nõmme, Oja, Oja metsavahi, Orumäe, Oruveski, Rätsepa, Tammepõllu, Uuejõe, Uuepoe.^[12]

Kohalikud talunikud tegelesid kalapüügi, põllumajanduse ja rannakaubandusega.

19. sajandi lõpuaastatel ja 20. sajandi alguses hakkas Karepa kujunema suvituspiirkonnaks. Sel perioodil ehitas Girard de Soucantoni aadlisuguvõsa Karepale neli historitsistlikus stiilis suvilat:^[13]

• Villa Taormina – ehitatud 1896 (teistel andmetel 1898–1899).

Suvila lasi ehitada Kunda tsemendivabriku rajaja, Prantsuse päritolu Kunda ja Selja mõisa omaniku John Karl Girard de Soucantoni lesk Meta Rosenfeldt pärast abikaasa surma. Suvila on nimetatud Itaalia väikelinna Taormina järgi, kus abielupaar oli veetnud mesinädalaid.

Villa Taorminat kui historitsistlikus stiilis, liigendatud põhiplaani ja mitme verandaga hästi säilinud suvemõisa peetakse 20. sajandi alguse puitarhitektuuri silmapaistvaks näiteks.^[14][15]

1948. aastal võeti hoone kasutusele Karepa pioneerilaagri peahoone ja sööklana, 1990. aastatest on see Kullo noortelaagri kasutuses.^[16]

• Villa Dombrovka – ehitatud 1909.

Villa Dombrovka lasi tõenäoliselt rajada John Karl Girard de Soucantoni tütar Josephine Henriette Eleonore, kes oli abielus arst Xaver Dombrowskyga. Kahe maailmasõja vahepealsel perioodil kuulus villa Tallinna ärimehele Jaan Zimmermannile ja seda nimetati Villa Metsarahuks. Hoones on suvitanud laulja Milvi Laid ning Karl Robert Pusta. 1948. aastast 1990. aastateni oli Villa Dombrovka pioneerilaagri, hiljem lastelaagri kasutuses. 2019. aastast hoone renoveeriti ning seal tegutseb majutusasutus ja suverestoran. ^{[17][18][19][20][21]}

• Roosa villa – ehitatud samuti 20. sajandi alguses, praegu Kullo noortelaagri kasutuses.

Samas piirkonnas asus ka neljas suvila, mis nõukogude perioodil lammutati.

Aastatel 1919–1962 tegutses Karepa algkool. Kool asutati 1919. aastal esialgu Rutjal. Karepale koliti 1920. aastal. Kool oli algselt kolmeklassiline, 1930. aastatel muudeti kuueklassiliseks, kuid Karepal asusid vaid I, III ja V klass. II, IV ja VI klass asusid Seljal.^[22][23] Karepa koolis on õppinud ajakirjanik Ott Kool ja kultuuritegelane Arno Kasemaa.^[24][25]

1938. aastal ehitasid Karepa külaelanikud talgute korras Karepa rahvamaja. Rahvamaja oli tegelikult endine Rutja supelhoone, mis võeti koost, toimetati Karepale ja pandi seal uuesti kokku.^[26]

1948. aastast tegutses endise Girard de Soucantoni aadlisuguvõsa suvemõisa hoonetes Karepa pioneerilaager.

Türineeme poolsaare idaküljel asus Gorki nimelise kalurikolhoosi (1945–1976), aastast 1976 Kirovi nimelise kalurikolhoosi brigaadikeskus ja sadam.

Nõukogude perioodil oli Karepa piiritsoonis, kus liikumine oli piiratud ning rannas patrullisid piirivalvurid. Karepal asus Nõukogude Armee piirivalveväeosa nr 2294 Karepa valvepost. Türineeme poolsaarele rajati piirivalve metallist valvetorn.

19. mail 1984 põgenesid kummipaadiga Karepa rannast Aleksander Lepajõe, André Hildebrandt, Harry Gelstein ja Raivo Roosna.^[27]

Karepa küla läbib Võle–Vainupea–Kunda maantee, mis on riiklik kõrvalmaantee. Küla idapiiril kulgeb Haljala–Karepa tee.

Vihula valla avalikeks teedeks on Karepa külas:^[7][28]

• Neeme tee^[29]
• Rahvamaja tee^[30]
• Laikneeme tee
• Karepa sadama tee

Ääremaalise piirkonnana on Karepa ühistranspordi ühendused suhteliselt halvad.^[7] Tööpäevadel (esmaspäevast reedeni) on bussiühendus Kundaga ja kolm korda nädalas (kolmapäeval, reedel ja pühapäeval) bussiühendus Rakverega. Esmaspäevast-reedeni ka Tallinna ja Võsuga.

Karepa sadam asub Türineeme poolsaare idakaldal. Sadam on olnud kasutusel kalasadamana. Sadama rajatised on ehitatud kolhooside algaastatel ja praeguseks lagunenud. Sadama juures on madal kividest muul. Sadama ala kuulub eraomanikele.^[31] Käesoleval ajal ei ole Karepa sadam kantud sadamaregistrisse sadama ega lautrina.^[32]

2013. aastal kehtestas Vihula vallavolikogu Karepa sadama detailplaneeringu, mille järgi on kavandatud sadama väljaehitamine harrastuskalurite väikesadamaks S3. Planeeringu järgi rajatakse seisukai 16 paadile ja teeninduskai kolmele silduvale paadile. ^[33][34] Sadamas valmis 2019 aasta uus põhjapoolne muul.

Karepal on avalik supluskoht, mille valdajaks on Tallinna Huvikeskuse Kullo noortelaager.^[35]

Raamatukogu asub Karepa rahvamajas.^[36] Raamatukogus on avalik internetipunkt ja WiFi kasutamise võimalus, regulaarselt korraldatakse näitusi.^[37]

2003. aastal taastati talgute korras Karepa rahvamaja, mida haldab samal aastal moodustatud Karepa Selts.^[38]

2010. aastast kaunistab Karepa rahvamaja tekstiilidisainer Elna Kaasiku loodud gobelään lavapannoo "Kodurand".^[39]

 Pikemalt artiklis Kalame talumuuseum

Karepal asub Kalame talumuuseum, mis on Sihtasutuse Virumaa Muuseumid filiaal.^[40] Muuseum tutvustab Selja mõisa kalamehe elupaika. Talu hooned – tüüpiline põhjaranniku rehielamu, ait ja silmuköök – on ehitismälestistena kantud kultuurimälestiste riiklikku registrisse.^[41][42][43]

Hooned ehitas 19. sajandi esimeses pooles Richard Sagritsa kalamehest isa. Suvekuudel eksponeeritakse talumuuseumis tuntud meremaalija Richard Sagritsa töid. Silmuköögis eksponeeritakse omaaegseid kalapüügivahendeid. Muuseumis korraldatakse näitusi ja etendusi. Muuseumi hoonete ümber on rajatud skulptuuripark, kus on Tiiu Kirsipuu, Hannes Starkopfi, René Reinumäe, Terje Ojaveri, Maigi Magnuse, Paul Männi ja Simson von Seakyli töid.^[44][45]

1990. aastatest tegutseb endise Girard de Soucantoni aadlisuguvõsa suvemõisa maa-alal Tallinna Huvikeskuse Kullo Karepa noortelaager. Villa Taorminas asub noortelaagri köök, söögisaal ja seminariruumid. Majutust pakutakse Roosas Villas ja hilisemal perioodil ehitatud kämpingumajades. Laagris on kokku 160 majutuskohta. Noortelaager tegutseb suvekuudel mai algusest augusti lõpuni. Ka muul ajal toimub laagris erinevaid huvitegevusüritusi, laulu-, kunsti- ja spordilaagreid.^[16] 2011. aasta oktoobris toimus Karepal, võistluskeskusega Kullo noortelaagris, ligi 900 osavõtjaga rogain.^[46]

Karepa ravimtaimeaed toodab ja müüb ravimtaimedest taimeteid ja salve ning korraldab koolitusi ja õppepäevi ravimtaimedega ravimisest.^[47]

Karepal puuduvad haridus- ja tervishoiuasutused. Karepa külas elavate 1.–9. klassi laste elukohajärgseks põhikooliks on Kunda Ühisgümnaasium.^[48] Karepa-Toolse piirkonna elanikke teenindavad Kunda perearstid.^[7]

2003. aastal moodustati MTÜ Karepa Selts endise Karepa raamatukogu sõprade seltsi õigusjärglasena.^[49][50] Samal aastal taastas Karepa Selts Karepa rahvamaja ning on sellest ajast rahvamaja omanik ja haldaja.

Karepa Selts hõlmab üheksa küla – Toolse, Tidriku, Karepa, Rutja, Eisma, Andi, Kiva, Vainupea ja Pajuveski – ehk nn Karepa kandi elanikke. Seltsil on umbes 40 liiget. Seltsi esimees on Jüri Sikkut.

Karepa Selts korraldab igal aastal Karepa kodukandipäevi.

Karepa külavanem on Jaan Känna.^[51]

Külas tegutsevad veel MTÜ Karepa Kalurite Selts ja MTÜ Karepa Kalasadam.^[52]

Madipõllu talus sündis 1898 Villem Alttoa, hilisem kirjandusteaduse doktor, Tartu Riikliku Ülikooli väliskirjanduse professor ning Lääne-Euroopa kirjanduse ja klassikalise filoloogia kateedri juhataja. Ka Tartus töötamise ajal veetis ta suved Karepal. Ta on kirjutanud artikli vanade randlaste soome keele mõjuga "selja keelest" ehk Karepa rannamurdest ning käsikirjalised mälestused Rutja, Karepa ja Toolse minevikust.^[53]

Kalame talus sündis 1910 Richard Sagrits, kes kujutas kodukoha ümbruse maastikku paljudel maastiku- ja meremaalidel. Pärast Sagritsa abikaasa surma pärandati Kalame talu Rakvere Muuseumile (nüüd Virumaa Muuseumid) ja seal tegutseb nüüd Kalame talumuuseum.^[54]

Karepal oli kunstnik Valli Lember-Bogatkina suvekodu.^[55] Lember-Bogatkina suvila – Villa Valli – asub Selja jõe kaldapealsel. Suvila on ehitatud 1960. aastatel arhitekt Allan Murdmaa projekti järgi ning esindab 20. sajandi modernismi.^{[13] [56]}

Karepal sündis 1915 õpetaja ja kultuuritegelane Arno Kasemaa, kes õppis Karepa algkoolis. 1938 asutas ta Karepa noorte meeste ansambli ja oli selle dirigent. Hiljem (1947–1962) töötas ta Karepa rahvamaja juhatajana ja juhatas Karepa sega- ja naiskoori.^[25]

Karepal oli suvila graafikul ja maalikunstnikul Eduard Einmannil^[57] ning kirjanik Villem Grossil.

Karepa loodust ja olustikku on taiestel kujutanud mitmed kunstnikud:

• Arnold Alas. Õhtune rannamaastik. Õlimaal (1953)^[58]
• Richard Sagrits. Heinategu Karepal. Akvarell (1958)^[59]
• Endel Palmiste. Karepa. Akvarell (1958) ^[60]
• Vladimir Bogatkin. Karepa. Õlimaal (1960-ndad)^[61]
• Richard Sagrits. Männid. Akvarell (1961)^[62]
• Valli Lember-Bogatkina. Karepa rand. Akvarell (1998)^[63]
• Jan Tammik. Karepa rand. Õlimaal (2009)^[64]
• Jan Tammik. Karepa rand talvel. Õlimaal (2009)^[65]
• Pille Johanson. Karepa vaade. Akrüül (2010)^[66]

Arno Kasemaa on kirjutanud romaani "Rannamännid" (1986), mis kujutab Käsmu ja Karepa rannarahva elu 1930. aastatel. Romaani peategelasteks on salapiiritusevedajatest rannapoisid.

Harri Kõrvits kirjutas 1961. aastal "Karepa valsi" sõnad ja meloodia. "Karepa valssi" on esitanud näiteks Ivo Linna ja ansambel Kukerpillid.^[67]

Aleksander Blumberg kirjutas 1964. aastal Karepa pioneerilaagri laulu, sõnade autor Siiri Kaasik.^[68]

• Villem Alttoa. Mälestusi Rutja, Karepa ja Toolse minevikust. Käsikiri. SA Virumaa Muuseumid

• Ants Juske. Puudutus Karepalt. Postimees, 29.07.2014
• Selja jõe suue Karepal. Iljas Muzaffarovi foto
• Rahvusarhiivi fotode andmebaas. Vaade Selja jõe orgu Karepal (fotograaf Jaan Remmel)

v r Haljala valla asulad
Alevikud	Haljala Võsu
Külad	Aaspere Aasu Aasumetsa Aaviku Adaka Altja Andi Annikvere Auküla Eisma Eru Essu Haili Idavere Ilumäe Joandu Kakuvälja Kandle Karepa Karula Kavastu Kisuvere Kiva Koljaku Koolimäe Korjuse Kosta Kõldu Kärmu Käsmu Lahe Lauli Lihulõpe Liiguste Lobi Metsanurga Metsiku Muike Mustoja Natturi Noonu Oandu Paasi Pajuveski Palmse Pedassaare Pehka Pihlaspea Põdruse Rutja Sagadi Sakussaare Salatse Sauste Tatruse Tepelvälja Tidriku Tiigi Toolse Tõugu Uusküla Vainupea Vanamõisa Varangu Vatku Vergi Vihula Vila Villandi Võhma Võle Võsupere