Kaldealased sõdisid Assüüriaga ülemvõimu pärast Paabelis. Aastatel 625–539 eKr oli Paabelis võimul Kaldealaste dünastia ning rajati Uus-Paabeli ehk Kaldea riik.[2]
Aastal 539 eKr vallutas AhhemeniididePärsia kuningas Kyros IIBabüloni, lõpetades Kaldealaste dünastia eksisteerimise. Kaldealaste hõimud segunesid seejärel järk-järgult kohalike Paabeli rahvastega.
Kaldealaste kujunes vanapaabeli usundi ja astronoomia alusel. 7. sajandil eKr täiustus üha enam preesterlik taevavaatlemise tehnika. Paabeli kuu nädal asendati planeetide nädalaga (5 planeeti + kuu ja päike = 7 päeva). Ištar sai planeediks ja Tammuz kinnistäheks. Tekkib henoteism. Nebukadnetsari jaoks on Marduk ainus ja õige halastuse jumal. Nabu on tema poeg ja inimeste juurde läkitatud saadik. Kaldealaste prohvetlik usund oli lähedane Jeremia aegsete prohvetitega ja kaldea kahetsuslaulud olid lähedased juutide lauludele (psalmidele).
Viited
↑ 1,01,1Barbara N. Porter. Images, Power, and Politics: Figurative Aspects of Esarhaddon's Babylonian Policy. Amer Philosophical Society, 1994.