Küüp on piklik künataoline lükandkaanega karp, kus hoiti küünlaid, habemenuge, prille ja muid väikseid tarbeesemeid (nt ehteid, raha) nii igapäevaselt kui ka reisile kaasavõtmiseks.[1][2][3] Küüp toimis ka küünlajalana, kui püsti pandud küünal suruti kaanega vastu küübi otsa.[4][5]
Kirjeldus
Küüp oli reeglina ühest puust õõnestatud ning seda nimetust kasutati põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel, kuid lükandkaanega karp oli levinud üle kogu Mandri-Eesti kuni Petserini välja.[3] Leidus ka tapitud või naelutatud liidesega küüpe.[3] Kaanest haaramiseks ja liigutamiseks on sellel kas üle karbi serva ulatuv osa, või tehtud sellele süvend.[3] Peamised puuliigid olid kuusk, kask, mänd ja lepp.[3] Reeglina on Eesti küübid kattevahenditega viimistlemata, vahel on siiski kasutatud värvi, lakki või tõrvamist.[3] Ehtimistehnikatena kasutati täkkekirju, küüskirju, ussikirju, hundihambakirju, kõrvetamist, intarsiat, ornamentidena nii peremärke kui teksti ja numbreid ja muid mustreid.[3] Enamik kaunistatud ja kirjatud küüpe oli tehtud tõenäoliselt kihla- või pulmakingiks.[3]