Algselt personifitseeris ta ka naise sisimat olemust ning igal naisel oli oma isiklik kaitsevaim ja viljakuse kehastus iuno (mitmus iunones), nagu meestel genius.
Juba esiajal peeti teda suureks jumalannaks. Teda austati pulmade ja abielu jumalannana (Juno, Iuga, Pronuba) ja sünnituse jumalannana (Iuno Lucina). Kultuse keskus oli Latium ja Rooma.
Iga kuu esimene päev kalendid (noorkuu päev) oli pühendatud Junole ning sel päeval lausuti noorkuud Junoga siduv vormel. Sel päeval pühitseti sisse kõik tema templid Roomas.
Kui ta ajaloolisel ajal samastati vanakreeka jumalanna Heraga ning võttis üle tolle rolli, hakati teda pidama Jupiteri abikaasaks ning jumalate kuningannaks. See samastamine toimus arvatavasti etruski mõjul. Etruskidel vastas Junole Uni.
Nimi arvatakse olevat sufiksi -on abil tuletatud juure iuven- 'noor' (sõnas iuvenis 'noor') lühenenud kujust iun-, mis esineb ka sõnades iunix 'lehmmullikas' ja iunior 'noorem'.[1].
Juno oli Rooma linna kaitsejumalus. Tal oli Roomas mitu pühamut. Varro järgi seadis sünnitusjumalanna Iuno Lucina kultuse sisse Esquiliniuse künkalsabiinide kuningas Titus Tatius. Alates 392. aastast eKr oli Aventinuse künkalIuno Regina ('kuninganna Juno') tempel. Juno kultuskuju viidi sinna üle Vejist, mille roomlased siis vallutasid, veendes rituaaliga Junot Veji maha jätma. Junot austati Kapitooliumil, sealhulgas linna kaitsva Kapitooliumi triaadi raames koos Jupiteri ja Minervaga509 eKr sisse pühitsetud suures Jupiteri templis. Tema püha loom oli hani, mistõttu tema templi juures Kapitooliumil peeti hanesid. Kui haned oma valjude häälitsustega hoiatasid linlasi vaenlaste rünnaku eest, kirjutati see hoiatus Juno arvele ning anti talle lisanimiMoneta ('hoiataja'; Iuno Moneta) ning 344 eKr pühitseti sisse tema tempel Kapitooliumi kirdenurgas. Peale selle oli ta veel Rooma linna varajase rahapaja kaitsja, sest see rajati väidetavalt 289. aasta paiku Kapitooliumile Juno templi juurde kuuluvasse hoonesse.
Väljaspool Roomat esines Juno kultust muu hulgas Teanum Sidicinumis, Aesernias, Lanuviumis, Gabiis, Veiis ja Perusias. Ta oli mitme itaalikute ja etruskide linna kaitsejumalus. Mitmes Kesk-Itaalia linnas oli Juno tähtsaim jumalus, näiteks latiinide linnas Lanuviumis, kus tal oli lisanimi Sospita. Seal kujutati teda piigi ja kilbiga, terava otsaga kingadega ning tema püha looma kitse nahaga üle selja ning pea.
Sabiinide jumalanna Juno Curitis kanti Juno Quiritise nime all üle ka Rooma.