Riigi nimi pärineb aravakkidelt, kes asusid saarele elama umbes aastal 1000. Xamayca tähendas 'puu- ja veemaad'.
Jamaica avastas eurooplaste jaoks Christoph Kolumbus 1494. aastal. Algul sai sellest Hispaaniaasumaa. Kolumbus kasutas saart oma perekonna eravaldusena.
Aastal 1670 hõivasid saare inglased. Briti asumaaks oleku esimese 200 aasta järel sai Jamaicast maailma suurim suhkru eksportija. See sai võimalikuks tänu suure hulga orjatööjõu sissetoomisele Aafrikast.
Aastal 1838 keelustati saarel ametlikult orjapidamine, sest mustanahaliste suhtarv oli muutunud suureks: iga valge inimese kohta saarel tuli ligi 20 mustanahalist. Mustanahalised tõstsid orjuse vastu mässu.
Aastate pikku muutus Jamaica üha Suurbritanniast sõltumatumaks. 1958. aastal sai Jamaicast iseseisev provints Lääne-India Saarte Föderatsiooni koosseisus. Jamaica eraldus föderatsioonist 1962. aastal ja on nüüdseks täielikult iseseisev riik maailma rahvaste peres.
Majanduse allakäik 1970. aastatel tekitas riigis vägivallalaineid, mis mõjusid ebasoodsalt Jamaica peamisele sissetulekuallikale turismile.
Jamaica parlament on jagatud kaheks kojaks – esindajatekojaks ja senatiks. Esindajatekoja liikmed valitakse otse. Enamuse kohti saanud partei juht saab peaministriks. Senati koosseis nimetatakse peaministri ja opositsiooni liidri poolt.
Jamaica saare sisemaa on mägine. Mägesid ümbritseb kitsas rannikutasandik. Seetõttu asuvad kõik suuremad linnad rannikulal. Suuremad linnad on pealinn Kingston ja Montego Bay saare põhjaosas.
Jamaica kliima on troopiline, kuum ja niiske. Sisemaa kliima on muutlikum.