Hetääre on kujutatud skulptuuris, reljeefides ning eriti 6. ja 5. sajandi eKr vaasimaalidel, kus vabaarmastust on sageli kujutatud looduslähedases vormis. Hetäärid on tegelased uusatika ja rooma komöödiais, Lukianose "Hetääride kõnelustes" ning Alkiphroni "Hetääride kirjades".[1]
«See, kellest sa räägid, pole hoor, nagu teie seda mõistate, see tähendab, ta pole teatud tasu eest igaühele kättesaadav. ... Hetäärid tunnevad mitmeid kunste: nad oskavad tantsida ja riietuda, oskavad meeliköitvalt vestelda ja deklameerida, nad on võimelised juhtima sümpoosionil ...»
«Kuid nad võtavad ju armastuse eest raha!»
«Ja kui palju veel! Pikaaegne väljaõpe ja omandatud oskused on kallid, algupärane anne veelgi kallim, ning meie mõistame seda hästi. Meeste valikul on hetääril aga täiesti vabad käed. Ta võib anduda kalli raha eest, võib ära öelda, võib ka igasugusest tasust loobuda. Thaisi pole igatahes võimalik sel kombel saada ...»[3]
Hetääride auväärsust on hinnatud vastavalt kehtivatele moraalinormidele.[1] Mõnes ühiskonnas polnud midagi hetäärisarnast ja seal kiputi hetääre prostituutidega samastama.
Jaapanis vastab hetäärile geiša, samuti kultuurihuviline vabade elukommetega naine, kelle töö hulka ei kuulu seksuaalteenuste osutamine, isegi kui mõned neist seda teevad.