Heinrich Johann Friedrich Ostermann sündis Bochumis luterlikupastori Johann Konrad Ostermanni pojana, õppis Jena Ülikoolis, kuid toimunud duelli pärast oli sunnitud põgenema Amsterdami. Seal viibides kohtus ta 1703. aastal Peeter I poolt Euroopasse saadetud välisspetsialistide värbajaga ning andis nõusoleku asuda Venemaale viitseadmirali tulevase Balti laevastik juhi Cornelius Cruysi kammerteenrina. Heinrichi vend töötas juba Venemaal ja tegeles tsaar Ivan V laste harimisega. 1704. aasta oktoobris saabus Heinrich Johann Friedrich von Ostermann koos Cornelius Cruysiga Venemaale.
Teenistus Venemaa Keisririigi Välisasjade Kolleegiumis
Aastatel 1718-1719 viis ta koos Jacob Bruce'iga läbi läbirääkimisi rootslastega Ålandi kongressil, mis aga lõppesid pärast Rootsi kuninga Karl XII surma. Uus kuninganna, Karli õde Ulrika Eleonora, lõpetas 1719. aasta suvel rahuläbirääkimised ning jätkas sõda Venemaaga.
1720. aastal määrati Ostermann Välisasjade Kolleegiumi kantselei salanõunikuks, tööülesanneteks tähtsamate diplomaatiliste dokumentide ettevalmistamine.
Kasuliku rahulepingu saavutamise eest tasustas Peeter I 1721. aasta augustis Ostermanni parunitiitli, salanõuniku teenistusastmetiitli ning "raha ja küladega".
1724. aastal valmistas Ostermann Peeter I korraldusel ette Välisasjade Kolleegiumi ümberkorralduskavandi, mis jäi aga seoses Peeter I surmaga realiseerimata.
Pärast keiser Peeter I surma Venemaa keisrinnaks saanud Katariina I nimetas Ostermanni asekantsleriks (viitsekantsler) ja tõeliseks salanõunikuks. Lisaks määrati ta postiteenistuse ülemaks ja Kommertskomisjoni juhiks.
Pärast keisrinna Katariina surma, sai Venemaa keisriks 1727. aasta maikuus noor Peeter II, kes Ostermanni mõjutusel kõrvaldas Aleksandr MenšikoviPeterburist ning likvideeris ta mõjuvõimu Venemaa keisrikojas ja riigiaparaadis.
Ostermann säilitas oma kõrge ametikoha Välisasjade Kolleegiumis Peeter II valitsusasja lõppu 1730. aasta jaanuaris.
Uue Venemaa keisrinna, Kuramaa hertsoginna Anna Ivanovna "valimisel" Kõrgeima Salanõukogu poolt Ostermann ei osalenud ning kui Anna Ivanovna pärast keisrinnaks kroonimist Kõrgeima Salanõukogu poolt enne keisrinnaks saamist esitatud nõudmistest taandus, likvideeris Kõrgeima Salanõukogu ja toetus ta riigivalitsemisel mittevenelastest riigiametnikele, kelle seas Ostermann saavutas silmapaistva koha.
Kõrgeima Salanõukogu asemel moodustas keisrinna Ministrite Kabineti, kuhu kuulus ka Ostermann 2. kabinet-ministrina, 1733. aastal määrati Ostermann Sõjamerekomisjoni esimeheks.
1734. aastal pärast 1. kabinet-ministri Gavriil Ivanovitš Golovkini surma määrati Ostermann 1. kabinet-ministriks.
1735. aastal peeti Ostermanni juhtimisel Venemaa ja Pärsia vahel läbirääkimisi, mille tulemusena sõlmiti ühine Ganja kaitseleping ning tagastati Venemaale Bakuu ja Derbenti linn, Kaspia mere ääres.
↑"Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften", Teil 2,3: Estland, Görlitz, 1930, lk.289-290
↑Carl Arvid von Klingspor: "Baltisches Wappenbuch. Wappen sämmtlicher, den Ritterschaften von Livland, Estland, Kurland und Oesel zugehöriger Adelsgeschlechter." Stockholm 1882, info, vapp