Hülglasi on eri andmetel 18 või 19 liiki. Omal ajal tuntud muistendi järgi olevat hülged tekkinud Punasesse merre uppunud vaarao rahva järeltulijatest.
Hülglased elavad polaar- ja parasvöötme meredes, enamasti ranniku lähedal. Samuti leidub neid mõnes järves (näiteks Baikali järves). Nad elavad väikestes rühmades. Paaritumise ajal ja suve keskel ühinevad hülglased suurematesse rühmadesse ja veedavad aega lesilates (mõnel laiul või rahul).
Hülglased on 1,25–6,5 meetrit pikad ja kaaluvad vahemikus 90–3500 kg.
Hülglaste tagaloivad ei paindu pöialiigeste kohalt ette. Esiloivad on suhteliselt lühikesed. Loivad on varustatud tugevate küünistega. Hüljestel pole kõrvalesti, selle asemel on kõrvaava. Sukeldumise ajal on lisaks kõrvaavale suletud ka ninaava.
Hülglased söövad kalu ja veeselgrootuid. Et kalavõrkudesse takerdunud isendid on neile lihtne saak, lõhuvad nad sageli kalurite võrke.
Kui meri on jäätunud, teevad hülglased jäässe nn rindauke, mille kaudu saab hingata ja jää peale tulla. Hülglased poegivad märtsis jääle või rannale.
Hülglaste häälitsused sarnanevad haukumise või möirgamisega.
Tavaliselt hülglased pelgavad inimesi. Sattudes rannal või jääserval näiliselt üksi jäänud hülgepojale, ei tohiks teda mingil juhul koju kaasa tuua, sest emasloom on ilmselt kuskil läheduses varjul, ent asjatundmatu inimese hoole all poeg tõenäoliselt hukkub.
Kuni 2,6 meetrit pikk, kaal kuni 300 kilogrammi. Liik on oma areaali ulatuses arvukas, üksnes Läänemeres haruldane (ohustatud liik); paljuneb aeglaselt ja on väga tundlik juba väikeste saasteainete koguste suhtes; on maailma punases raamatus.