PROFILPELAJAR.COM

Eesti Iseseisvuspartei
	Eesti erakond
Esimees	Sven Sildnik (kuni 04.10.2022)
Asutamine	1993
Peakorter	Tallinn
Ideoloogia	paremäärmuslus; euroskeptitsism
Poliitiline spekter	Paremäärmuslus
Koalitsioon	ei ole parlamendis esindatud
Liikmete arv	1787 (18.05.2022)
Koduleht	http://www.iseseisvuspartei.ee/

See artikkel räägib Eesti erakonnast; Islandi partei kohta vaata artiklit Iseseisvuspartei (Island)

Eesti Iseseisvuspartei (lühend EIP) oli rahvuslik Eesti erakond aastail 1993–2022. Erakonna asutasid 29. augustil 1993 Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteist (ERSP) eraldunud liikmed (erakond registreeriti 11. oktoobril 1995). 20. septembrist 1993 kuni 30. novembrini 1999 kandis partei nime Tuleviku Eesti Erakond (TEE). 30. novembril 1999 registreeriti uue nimena Eesti Iseseisvuspartei.^[viide?]

Erakonna viimane esimees oli Sven Sildnik, alates 18. aprillist 2015 kuni 4. oktoobrini 2022, kes ühines konservatiivse rahvaerakonnaga ^[1]^[2].

Ajalugu

1998. aasta detsembris tekkis erakonnas sisemine kriis, ehk erakonna lõhenemine, ühel pool Jaanus Raidal ja Raul Sillaste, teisel pool Uno Silberg ja Kalle Põld. Sisevastuolude tõttu jäi erakonnal ka 1999. aasta Riigikogu valimistel osalemata.^[viide?]

3. jaanuaril 2006 kirjutati alla ühinemisleppele, millega plaaniti rahvuslike erakondade – Demokraadid – Eesti Demokraatlik Partei (EDP), Eesti Iseseisvuspartei (EIP) ja Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu (PK) – ühendamist. Ühinemine aga ebaõnnestus, seda eelkõige Põllumeeste Kogu loobumise tõttu. ^[viide?]

2008. aasta alguses plaaniti taas rahvuslike erakondade ühinemist, kõnelusi peeti parteidega Demokraadid – Eesti Demokraatlik Partei (EDP) ja Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu (PK). Kuid seegi ühinemine jooksis 6. mail 2008 ummikusse. Iseseisvuspartei soovis uue partei nimeks Eesti Iseseisvusliitu, EDP soovis sellele aga lisada sõna "demokraatlik" – nimeks Eesti Demokraatlik Iseseisvusliit, mis aga ei olnud vastuvõetav Iseseisvusparteile. ^[viide?]

2010. aastal tegi Vabariiklik Partei (VP) Eesti Iseseisvusparteile (EIP) ühinemisettepaneku, mille see oma korralisel üldkoosolekul 29. mail 2010 heaks kiitis. 20. mail 2011 sõlmisid Vabariiklik Partei ja Eesti Iseseisvuspartei ühinemislepingu. Ühinemine jõustus 12. jaanuaril 2012, mil ühendava ühingu Eesti Iseseisvuspartei registrikaardile tehti ühinemiskanne. 13. jaanuaril 2012 kustutati Vabariiklik Partei erakonnaregistrist.^[viide?]

Esimehed

29.08.1993 – 21.12.1998 Jaanus Raidal

21.12.1998 – 02.01.2003 Olavi Tutt

02.01.2003 – 03.01.2004 Vello Leito

03.01.2004 – 22.01.2005 Anti Poolamets

22.01.2005 – 18.04.2015 Vello Leito

18.04.2015 – 04.10.2022 Sven Sildnik ( Kivisildnik )^[2]

Valimistulemused

1995. aasta Riigikogu valimistel oli TEE (Tuleviku Eesti Erakond) nimekirjas 102 kandidaati, kes kogusid 13907 häält ehk 2,57 protsendi valijate toetuse.

1999. aasta Riigikogu valimistel TEE (Tuleviku Eesti Erakond) oma nimekirjadega ei osalenud.

2002. aasta kohalike omavalitsuste valimistel EIP oma nimekirjadega ei osalenud.

2003. aasta Riigikogu valimistel oli EIP nimekirjas 37 kandidaati (eesotsas Vello Leito, Kaido Nõmmik, Leo Tammiksaar, Peeter Paemurru, Andres Pinka), kes kogusid 2705 häält ehk 0,5 protsendi valijate toetuse.

2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel EIP oma nimekirjadega ei osalenud.

2005. aasta kohalike omavalitsuste valimistel oli EIP oma valimisnimekirjaga esindatud 12 omavalitsuses. Nimekirjas oli 48 kandidaati (eesotsas Leo Tammiksaar, Peeter Paemurru, Ülo Niitmäe, Agu Hollo, Tõnis Tulp), kes kogusid 687 häält ehk 0,14 protsenti valijate toetuse. Ainsana osutus valituks Agu Hollo Haanja vallas.

2007. aasta Riigikogu valimistel oli EIP nimekirjas 10 kandidaati (eesotsas Vello Leito, Sven Sildnik, Leo Tammiksaar, Kaido Nõmmik, Jaanus Koorep), kes kogusid 1273 häält ehk 0,2 protsendi valijate toetuse.

2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel EIP oma nimekirjadega ei osalenud. Vaatamata algsele plaanile osaleda osutus osalemine EIP jaoks liiga kulukaks. Raha otsustati säästa kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste ajaks.

2009. aasta kohalike omavalitsuste valimistel oli EIP enda nimekirjaga esindatud ainult Pärnu linnas. Nimekirjas oli 40 kandidaati (eesotsas linnapea kandidaat Sven Sildnik, Leo Tammiksaar, Kaido Nõmmik), kes kogusid 289 häält. Tallinnas ja Tartus osales EIP valimisliidu Alternatiiv nimekirjades.

2011. aasta Riigikogu valimistel oli EIP nimekirjas 16 kandidaati ( eesotsas Vello Leito, Kaido Nõmmik, Leo Tammiksaar, Kalju Mätik ), kes kogusid 2570 häält ehk 0,4 protsendi valijate toetuse.

2013. aasta kohalike omavalitsuste valimisi EIP boikoteeris. Otsust põhjendas erakonna esimees 9. septembri pressiavalduses^[6], öeldes muuseas, et "kohalikul tasandil olukorda paremuse poole pöörata ei saa, sest riigikogu poolt on igasugune areng blokeeritud". Ühtlasi nimetas Vello Leito KOV 2013 valimisi näidishukkamiseks, kuna "Riigikoguparteid on neli aastat ilma propagandalimiitideta ja raskerahaliste kulutustega eksponeerinud end kartellimeedias ja riiklikus meedias. Kõik see on võrdväärne tasuta/tasulise valimiskampaaniaga. Riigikoguvälised erakonnad praktiliselt mingit meediaruumi pole saanud, isegi mitte Eesti Rahvusringhäälingus". Selle pressiavalduse, mida eesti meedia ei kajastanud, lõpetuseks teatas Leito, et EIP on juba ammu alustanud ettevalmistusi Riigikogu valimisteks, sest nendel olevat erakond soodsamas olukorras.

2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel oli EIP nimekirjas 7 kandidaati (Vello Leito, Hardo Aasmäe, Juku-Kalle Raid, Sven Sildnik, Merle Jääger, Emil Rutiku ja Õie-Mari Aasmäe) kogusid 4158 häält ehk 1,3 protsendi valijate toetuse.

2015. aasta Riigikogu valimistel oli EIP nimekirjas 12 kandidaati, kes kogusid 1047 häält ehk 0,2 protsendi valijate toetuse.

2017. aasta kohalike omavalitsuste valimistel EIP oma nimekirjadega ei osalenud.^[viide?]

Ideoloogia

Politoloogide Andres Kasekampi ja Daunis Auresi hinnangul oli Iseseisvuspartei paremäärmuslik erakond, mille ideoloogia põhines suuresti Vello Leito globalismivastastel ja vandenõudele vihjavatel kirjutistel, mis propageerivad autarkiat ning näevad rikast, sõltumatut ja neutraalset Šveitsi eeskujuna.^[7] Erakond seab kahtluse alla Eesti kuulumise Euroopa Liitu.^[8]

Juhtimine

Üldkoosolek

Vastavalt EIP põhikirjale oli partei kõrgeim organ liikmete üldkoosolek.^[viide?]

Juhatus

Juhatusse valiti 2015. aastal Martin Kummets ja Martin Mets.^[9]

EIP esimehel, juhatuse esimehel ja peasekretäril oli õigus EIP-d ainuisikuliselt esindada. Teised juhatuse liikmed võisid parteid esindada ainult ühiselt. Juhatusel oli õigus kehtestada liikmetele kohustusi.^[viide?]

Alusdokumendid

EIP põhikiri^[10] kinnitati 29. mai 2010 üldkoosolekul. See sätestab EIP olemuse, liikmesuse ja juhtimise.

Iseseisvuspartei poliitiline doktriin Eesti iseseisvus ja majandus – Eesti kui uusautarkiline geopoliitiline ruum^[11] võeti vastu EIP juhatuse istungil 12. novembril 2001 ja partei on oma poliitilises tegevuses siiamaani sellest lähtunud.

Viimati kehtinud programm^[12] võeti vastu 13. jaanuaril 2007. Programm määras kindlaks suunad, mida partei kavatses järgida valituks osutumise korral.