Biokeemia ehk bioloogilinekeemia on teadus elusorganismide keemilisest koostisest, koostisosade muundumistest ja nende muundumiste seostest struktuuride spetsiifiliste funktsioonidega. Biokeemias kui orgaanilise keemiaharus kehtivad kõik keemias tuntud üldmõisted ja seaduspärasused.
Biokeemia ja sellega seotud teadusharud uurivad ka väiksemate biomolekulide jm raku ehituskomponentide (v.a vesi) struktuuri, biosünteesi, metabolismi ja keemiliste reaktsioonide mehhanisme, ning patoloogiaga seotut.
Biokeemia uurib ka organismide elundkondi (ehk elundisüsteeme ehk organisüsteeme) ning elundkondade ja haiguslike seisundite vahelisi seoseid.
Biokeemia ajalugu
Algselt arenes biokeemia koos orgaanilise keemiaga. 19. sajandi keskpaiku hakkas biokeemia kujunema eraldi uurimisvaldkonnaks, kuna hakati tunnustama seisukohta, et elusorganismi keemia põhimõtteliselt ei erine eluta aine keemiast. Sellele eelnes kaks olulist avastust: 1828 sünteesis Friedrich Wöhlerkarbamiidi ja 1850ndatel sünteesis Marcellin Berthelot rasva. Märkimisväärne edasiminek toimus sajandivahetusel, kui hakkas selguma ensüümide roll biokeemilistes reaktsioonides. 1894 pakkus Hermann Emil Fischer välja tänapäevase seletuse ensüümide toimemehhanismi kohta ning 1897 tõestas Eduard Buchner, et ensüümide katalüüsitud reaktsioonid toimuvad ka väljaspool rakku ja on seega katseklaasis uuritavad.
19. sajandil oli eriala nimetuseks peamiselt füsioloogiline keemia, biokeemia nimetus võeti laiemalt kasutusele alates umbes aastast 1900. Esimesi, kes kasutas terminit 'biokeemia' oli Vincenz Kletzinsky 1850bndail.
Eristatakse staatilist biokeemiat ja dünaamilist biokeemiat. Staatilisel biokeemial on palju ühist orgaanilise keemiaga, sest ta uurib organismi komponentide struktuuri, koostist ja omadusi. Dünaamiline biokeemia uurib organismi tasandil ainete muundumist ja muutuste omavahelisi seoseid ainevahetusradades. Niisama hästi kui eraldi valdkonnaks on kujunenud ka analüütiline biokeemia, milles eraldatakse ja tehakse kindlaks organismis leiduvaid aineid. Eraldi haruna tuntakse veel meditsiinilist biokeemiat, mis uurib inimorganismi metabolismi ja haiguste molekulaarseid aluseid.
Biokeemias tehakse analüüse nii in vitro (st katseklaasis, tehistingimustes) kui ka in vivo (elusas, elusalt) meetoditega. Tuntuimad in vitro analüütilised tehnikad on:
↑Francis Edward J. Valpy. "The etymology of the words of the Greek language", lk 25, Longman, Green, Longman, and Roberts, 1860, Google'i raamat (inglise keeles)
↑Mark Amsler. "The Languages of Creativity: Models, Problem-solving, Discourse", lk 55, University of Delaware Press, 1986, Google'i raamat (inglise keeles)