Arusisaliku pikkus on (saba arvestamata) umbes 6,5 cm. Saba on kehast kuni 2 korda pikem. Keha on suhteliselt pikk ja kergelt lamendunud. Isastel on saba oma alusel veidi jämenenud [1].
Erinevalt enamikust sisaliklastest on arusisaliku emased isastest pisut suuremad.[1]
Arusisalik on valdavalt pruun, harvem hallikas või oliivikarva. Kõht võib olla isasel tellispunane või oranž, emasel helehall, kollakas või rohekas. Esineb ka täiesti musti isendeid [1].
Raiesmikel ja metsaservadel elab ta kõige meelsamini kändude ja mahalangenud puude juures, põõsaste ääres ja puujuurte vahel. Ise nad urgusid ei uurista, kasutades looduslikke õõnsusi, näriliste urge ning paiku kändude ja langenud puude eralduva koore all. Metsatundras elab ta veega ümbritsetud väikestel mätastel ja mujal soos. Mägedes peitub ta kivide alla. Kohtades, kus üksikud puud on kõrge rohu sisse kasvanud, ronivad arusisalikud tihti kuni 2 meetri kõrgusele puu otsa. Seal nad otsivad putukaid ja soojendavad end. Õhtuti võib vahel ühel valgustatud puutüvel mitut arusisalikku näha.[1]
Erinevalt teistest sisalikest on arusisalik tihti aktiivne jaheda pilvise ilmaga ega poe peitu isegi suviste hoovihmade ajal.[1]
Ohu korral põgeneb arusisalik tihti vette. Sealjuures suudab ta mööda veekogu põhja joosta, vahel isegi kaevub mutta või veekogu põhjas lebavate lehtede alla.[1]
Kevadel virguvad arusisalikud varakult, kui säilinud on veel lumelaike. See juhtub näiteks Ukrainas juba märtsi lõpul või aprilli alguses, Moskva kandis aprilli keskel, Peterburi kandis mai keskel või lõpus.[1]